Droonide lennutamine meelelahutuseks on levinud: nendega filmitakse, pildistatakse, lennutatakse lusti pärast nii asulates kui ka looduses. Kui näiteks lennujaamade lähistel ja elamupiirkondades on ohutuse tagamiseks ja häiringute tõttu drooni lennutamine reguleeritud, siis looduskaitse seisukohalt on droonindus suhteliselt vaba ning kohati on vaid igaühe sisemine eetikanorm see, mis sunnib piirama loomade häirimist.

Lendav droon võib häirida loomi ning sundida neid käituma ebatavalisel viisil, millest reeglina esmane reaktsioon on põgenemine ohuallikast eemale. Drooni mõju loomadele on seni kõige rohkem uuritud Aafrikas lõvidel (Panthera leo), elevantidel (Loxodonta spp.) ja must-ninasarvikutel (Diceros bicornis), kuid vaadeldakse seda ka vaalade ning lindude puhul. Kuna droon on uudne leiutis, on loomade kohanemine uudse lendava objektiga olnud napp ning uuringuid, mis sedastaks, millisest kaugusest alates peab loom drooni otseseks ohuks ja põgeneb, on samuti vähe. Kuigi droonihäiringut on uuritud väheste linnuliikide puhul – reeglina veelindudel –, kasvab uuringute arv jõudsalt.

Austraalias Victoria osariigi puhkepiirkonnas, kus sagedaseks meelelahutuseks on ka droonide lennutamine, vaadeldi 22 linnuliigi põgenemist drooni lähenedes. Lindude häiringut vaadeldi nii 4 kui ka 10 meetri kõrguselt lendava drooni puhul – autorite vaatluste kohaselt lennutatakse droone sageli just neil kõrgustel. Kokku tehti 561 droonilendu.

Ühelgi juhul linnud drooni ei rünnanud, kuid pagemine oli valdav. Sealjuures oli selle tõenäosus oluliselt (14,6%) suurem madamalt, s.o 4 meetri kõrguselt läheneva drooni korral: madalalt lendava drooni eest pageti 88,4% kordadest, kõrgelt, s.o 10 meetri kõrgusel lendava drooni korral 77,1%. Vahemaa põgenemist alustava linnu ja drooni vahel ei sõltunud lennukõrgusest, varieerudes kaheksast meetrist tutt-tuvil (Ocyphaps lophotes) 65-ni eukalüptivaresel (Corvus mellori). Drooni müra oli oluliselt valjem õhkutõusul, kui linnule lähenedes, seetõttu pagesid linnud sagedamini just drooni lähedalt startimisel. Siiski pageti stardimüra tõttu vähem kui viiendikul juhtudest ning häiring kahanes startimisdistantsi suurenedes – drooni start 120 meetrit eemal või veel kaugemalt põgenemist ei põhjustanud, (põgeneti siiski drooni lähenedes). Põgenemine sõltus ka linnuliigist: näiteks ei põgenenud 60% tõmmupartidest (Anas superciliosa), teistest harvem pagesid ka laugud (Fulica atra) ja sultantaidad (Porphyrio porphyrio).

Arvestades teadusuuringus teada saadud lindude reageeringute sagedust, leiavad autorid, et lindude ja droonide vaheliste suhete reguleerimiseks on alust. Seda enam, et sarnaselt kõne all olevale uuringule on häiringu kauguse mõju linnu pagemisele täheldatud ka varem. Võimalikud piirangud võiksid kätkeda minimaalset stardikaugust linnust ja lennukõrgust maapinnal või vees olevatest lindudest. Kuid vajadusel võiksid piirangud sisaldada ka keeldusid: muuhulgas selgus kirjeldatud uuringust, et drooni startimine 100 meetri kauguselt ja selle hoidmine lennus lindudest 100 meetri kaugusele ei põhjusta lindude pagemist. Võimalik, et piirkondades, kus droonide lennutamine on sage, linnud harjuvad, kuid hetkel märgatavat kohanemist ei ole täheldada. Ehk ongi see hea, sest liigsel harjumisel kaob valvsus ja sel võivad olla negatiivsed tagajärjed.

Weston, MA, O’Brien, C, Kostoglou, KN, Symonds, MRE. Escape responses of terrestrial and aquatic birds to drones: Towards a code of practice to minimize disturbance. J Appl Ecol. 2020; 57: 777– 785. https://doi.org/10.1111/1365-2664.13575

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.

Sarnased artiklid