Põlevkivitootmise eelistamisest on Eestis saanud norm, mida otsustajad ei taha isegi drastiliselt muutunud seisus muuta.

Valitsuselt kiirkorras heakskiidu saanud põlevkivisektori toetusmeetmed annavad tunnistust energeetikas toimuvate muutuste ignoreerimisest ja tulevikutrende arvestava energiapoliitika puudumisest. Põlevkivienergeetikast räägiti senini kui meie rahvuslikust innovatsiooniprojektist. See jutt on osutunud propagandaks, mis on takistanud õigel ajal õigeid otsuseid tegemast. Asi ei ole ainult nafta ja muude energiakandjate madalates hindades, vaid ka sektori erakordselt suures saastekoormuses ja kallis tehnoloogias.

Iga lisanduv taastuva energia megavatt nõrgestab musta energia tootjate turuolukorda veelgi. Elektrienergia turuhind kujuneb elektrijaamade kütusekulu põhjal ja kütusevabad tootmisvõimsused nagu tuul, päike ja vesi võimaldavad fossiilenergia tootjatel turule vähem energiat toota. Oluline surveallikas on ka energia kokkuhoiu ja kasvuhoonegaaside vähendamise ideoloogia.

Ka mujal Euroopas on fossiilenergia tootjad raskustes. Saksamaa energiahiiud on pidanud olulise osa oma varast alla hindama ja ettevõtete väärtus börsil on 80% vähenenud. Kuid erinevalt Eestist on Saksamaa suur taastuvale energiale ülemineku eestvedaja. Sakslased näevad väärtust rohetehnoloogiate vallas eesliinil olemises, sest see tuleb kõik ringiga majanduskasvu tagasi. Loomulikult ei taha ka sealsed fossiilenergia tootjad kätte võidetud eelistest loobuda, ent suund on selge.

Eestis aga on forsseeritud põlevkivitootmise eelisarendamisest saanud norm, mis isegi drastiliselt muutunud turuolukorras ei sunni otsustajaid energiakavades korrektiive tegema. Pikaajalised energia- ja kliimapoliitika kavad seostavad tulevikku põlevkivienergeetikaga, samal ajal kui põlevkivienergeetika ei ole konkurentsivõimeline.

Eesti riik on pikka aega pakkunud põlevkivisektorile olulisi eeliseid, kuigi konkurentsiamet on kritiseerinud ettevõttele otsustuskorras põlevkivi andmist ja riigikontroll on leidnud, et põlevkivisektor ei maksa kogu tekitatud keskkonnakahju kinni. Uued eelised viivad meid kaugemale mõne kuu eest Pariisis vastu võetud kokkuleppest pingutada kliimamuutuse ohjeldamise nimel.

Kulukas riiklik sekkumine

Nagu Eestiski üritatakse ka mujal energiasüsteemi muutustesse sekkuda ja muutusi riigiabi andmisega väärata. Ent enamasti osutub selline sekkumine ebaseaduslikuks, väheefektiivseks ja kulukaks. Ka Eesti poliitikud on tunnistanud, et põlevkiviettevõtetele pakutav leevendus ei pruugi anda soovitud efekti ja töötajate koondamine võib jätkuda. Abimeetmete legaalsuse kohta on samuti palju küsimusi.

Samal ajal vaenatakse endiselt siinse energiamajanduseajakohastamisse üle 700 miljoni euro panustatud erainvestoreid.Elektrituruseaduse eelnõu ei sisalda lahendusi, mis käivitaksid taastuva energia sektori arendamise. Vastupidi, pole selge, kas riik soovib pärast 2020. aastat üldse taastuvat energiat arendada. Samuti sõidetakse üle kriitikast puidu põlevkivijaamades masspõletamise kohta.

Euroopa suundumusi arvestades võib juhtuda, et põlevkivi suuremahulisele kaevandamisele ja kasutamisele saabub kiire lõpp. Seetõttu tuleb juba praegu mõelda põlevkivikaevanduste ja -tööstuse korrastatud sulgemisele ja selle tagajärgedele Ida-Virumaal. Ida-Virumaa vajab ennekõike plaani, kuidas arendada monofunktsionaalsest põlevkiviregioonist konkurentsivõimeline mitmekesise ettevõtluskliimaga piirkond.

Riigi energiamajandus vajab aga energeetikas toimuvaid muutusi arvestavat plaani, mis sobiks kliima- ja energiapoliitika uute suundadega, võtaks arvesse avatud ja järjest rohkem ühendatud energiaturgude mõju ja looks investorite jaoks toetava raamistiku. Paljud kohalikud tehnoloogiaettevõtted on oma arendustega niikaugel, et ollakse valmis tootmist käivitama. Riigil on vaja hakata nende ettevõtetega koostööd tegema, et meie taastuvenergiatööstus jalad alla saaks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta