Suve lõpus toimus Eestis Gaia hariduse strateegia nädal “The World We Want”, mille raames külastas oma meeskonnaga siinseid Gaia haridusprogrammi rakendavaid pioneere - Gaia koole Tallinnas ja Mõisamaal ning Gaia Akadeemiat, Brasiilia juurtega May East, kes on tuntud kui säästva arengu ja Gaia hariduse* eestkõneleja, koolitaja, ökoaktivist ja muusik.

Külaskäigu ajal sõlmiti ülemaailmse säästva arengu hariduse edendamiseks koostöö memorandum* Tallinna Ülikooliga, mis on oma õppekavasse põiminud Gaia hariduse säästva arengu väärtuseid, eesmärgiga toetada ühiskonna jätkusuutlikkust ehk leida võimalusi, mis rahuldavad praeguse põlvkonna vajadusi ja püüdlusi, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve.

Rääkisime May East’iga lähemalt Eesti väljavaadetest Gaia hariduse juurutamisel, tuleviku haridusest, aktivismist ja tema isiklikust teekonnast säästva arengu teemadeni.

Miks toimus Gaia hariduse strateegia nädala kohtumine just Eestis ja millised on teie mõtted peale siin veedetud nädalat ning ootused koostööle Tallinna Ülikooliga?

Oleme pikka aega olnud teadlikud Eesti haridusinimeste läbimurdest Gaia hariduse edendamisel siinsete Gaia koolide, Gaia Akadeemia ja Tallinna Ülikoolis tehtava töö näol. Meie eesmärk oli eelkõige tulla tunnustama siin juba toimuvat, mis on välja kasvanud terve põlvkonna suurepärastest haridusinimestest, disaineritest, mõtlejatest, akedeemikutest ja praktikutest. Oleme mitteametlikult koostööd teinud juba mõnda aega ning nüüd oli aeg see ametlikuks teha, kuid mitte sooviga tuua siia mingit jäikust ja reegleid. Me tulime eelkõige selleks, et tunnustada ja väljendada oma tänulikkust suurepärase tehtud töö eest ning vaadata, kuidas saame kätt ulatada ning seda koostööd veel paremaks teha ja teineteiselt õppida.

Ma usun, et see on Gaia hariduse jaoks ajalooline hetk, tervikuna oleme me ju üks panustaja maailma säästva arengu hariduse areenil, olles teinud pikki aastaid koostööd ÜRO-ga (partnerid aastast 1992), osalenud haridusvaldkonna programmide ja tööriistade väljatöötamises, katsetanud ja avastanud uuenduslikke mudeleid. Mulle avaldas muljet, et siinne Gaia haridus on järjepidev ja elukestev – teil on Gaia koolid lastele, Gaia Akadeemia täiskasvanutele ja Tallinna Ülikooli loodusteaduste ja jätkusuutliku arengu akadeemiline suund, mis nüüd alustab koostööd Gaia hariduse sihtasutusega. See annab hea võimaluse kõik osapooled kokku tuua, sest inimesed, kes neil kolmel erineval haridustasandil töötavad, tunnevad teinetest ja seetõttu puuduvad lõhed.

Meil on privileeg siin olla ja näha, et teil on olemas selline järjepidevus, mis võib olla tõeliselt transformeeriv, selle mõju ja tulemust ei pruugi me veel täna näha, kuid kindlasti näeme me seda kahekümne aasta pärast. Järgneva kahekümne aasta jooksul võib Eesti suuruses riigis näha tervet põlvkonda uutmoodi mõtlejaid ja praktikuid, kes pühendavad ennast süsteemide taastamisele ja uuendamisele. Vaadates seda protsessi kõrvalt, näen ma siin miskit väga muljetavaldavat ning olen tänulik kutse ja koostöö eest selles imelises uue hariduse liikumises, mis on praegu maailmas pinnale kerkimas. Mis puudutab koostööd Tallinna Ülikooliga, siis võtame lähenemise, et üks pikk saja miiline teekond algab esimesest sammust, milleks on koostöö memorandumi sõlmimine. Lähimas perspektiivis loomulikult aspirantuuri programmi juurutamine, loodetavasti ka selle setifitseerimine ning koostöö ühise publitsistika avaldamises. Oleme arutanud ka võimalusi korraldada tulevikus ühiseid seminare ning ma ütleks, et koostöö võimalused on piiramatud.

Kuidas ja milliseid muutusi on Gaia hariduse programmi rakendamine maailmas esile kutsunud, palun tooge mõned konkreetsed näited?

Jah, ma võiksin alustuseks tuua Senegali näite, kuigi meil on oma projekt töös nii Aafrikas, Aasias, Ladina-Ameerikas kui ka Euroopas. Oleme töötanud kohaliku Senegali kogukonnaga Podori piirkonnast, mis asub Mauritaania piiril. Tänu minevikus tehtud valede otsuste ja valikute tõttu oli sealne kunagine väga viljakas pinnas täiesti ammendunud ja nägi välja nagu kuumaastik – kuiv maa, kus mitte miskit ei kasva. Me oleme sealse piirkonnaga töötanud juba mitu aastat ja rakendanud meie projektipõhise õppimise programmi PBL (project based learning), kus esmalt tegeletakse arendustööga ja siis kolm aastat õpitakse protsessi käigus.

Selle aja jooksul lõime me koostöös kohalike külaelanikega 25 hektari suuruse viljaka maalapi, mis vaikselt hakkab taas ärkama ja tonnides toitu tootma. Sain hiljuti telefonikõne kohalikult Senegali naiselt, kes mind tänas ja ütles, et neil ei ole kunagi nii palju süüa olnud ja raha taskutes. Ajaks kui me projekti seljataha jätame, ei mõjuta see enam oluliselt selle käekäiku, sest maa on muudetud taas tootvaks, kohalikel on piisavalt ressurssi ja kolme aasta jooksul on kõik vajalikud baastehnikad, kuidas maad hooldada ja harida, ära õpitud. Neil on tagatud toodang teiseks ja kolmandaks aastaks, samuti omandatud teadmised ja tehnikad, kuidas toitu säilitada ajal, mil saaki ei saada ning viljadelt oma seemet võtta.

Need kohalikud naised ja pered ei pea enam kunagi nälga kannatama, kui nad seda rada jätkavad. Sarnased näited on meil olemas Bangladeshis ja mitmel teisel suurtest looduskatastroofidest mõjutatud arengumaal, seda kokku tervelt 47 riigis. Koos kahekümne kolme Gaia hariduse koolitajaga lõime me nö nelja-dimensioonilise lähenemise, mis aitab tagada selle programmi jätkusuutlikkuse ja kasutada seda lähenemist nendes piirkondades, kus ökosüsteemid on katki ja haavatud. Alustades kohaliku kogukonna tasandilt ning kasutades kaasavat ja koostööle panustavat lähenemist, me esmalt kujutleme ühiselt millist tulevikku soovime luua ja siis lihtsalt tuleme kokku ja õpime, ning püüame seda ka edasi anda.

Mis on Gaia hariduse edu salarelvaks, teie programmi on maailmas nüüdseks rakendatud juba üle kümne aasta ja see on levinud ligi viiekümnesse riiki ning kogu see suur töö on ära tehtud ilma suurema eelerve ja turundamiseta?

Ma arvan, et meid kõiki sütitab ühine kirg, samuti praeguse ajastu edasilükkamatu vajadus muutuste järele ja kohusetunne meie inimeksistents siin planeedil ümberdisainida ja -mõtestada. Minu isiklikust perspektiivist on käivitavaks jõuks sisemine inspiratsiooni hääl, sest vahest olen ma rohkem aktiivne vahetu osaleja, kes propageerib mingit muutust ja vahest olen ma see, kes teisi inspireerib ja aitab mingeid protsesse käivitada. Olles nii ükskord kuskil nurga positsioonil ja teinekord protsessi sees ning muutes probleemile lähenemist vastavalt olukorrale, proovides mõnikord protsessidest otse läbi minna ja teinekord lihtsalt olla rohkem kuulaja ja nõustaja rollis. Teine oluline faktor on see, et me kõik oleme oma taustalt praktikud ning samal ajal ka mõtlejad, meile meeldib endi kohta öelda, et me oleme nö peegeldavad praktikud. Mina ja paljud minu kolleegid mõtleme eelkõige turvalise maailma peale, me katsetame ja loome uut teadmist, ning teeme seda jälle uuesti ja uuesti, seega toimub pidev tants teeoria ja praktika vahel.

Teid teatakse kui pikaajalist säästva arengu eestkõnelejat, praktikut, koolitajat ja disainerit, olete võtnud aktiivse rolli ühiskonna harimisel ja suunamisel jätkusuutliku ja vastutustundliku elukorralduse poole. Milline on teie isiklik lugu, kuidas te säästva arengu teemade ja Gaia hariduse liikumise juurde jõudsite?

Olen terve oma teadliku elu olnud erinevate sotsiaalsete muutuste vahendajaks ja seda alates teismeeast, see teekond jätkus minu ülikooliõpingute ajal ning sealt siis juba edasi. Pool sellest teekonnast olen seotud olnud erinevate ühiskonnas mittetoimivate nähtuste muutmisega, ma alustasin sotsiaalsete liikumiste juures, mille eesmärgiks oli reformida sõjaväge ning tuumajaamade ja kaevanduste rajamist, hiljem sai minust Brasiilias poliitiline feminist ja keskkonnaaktivist. Seega, oma teekonna alguses tegelesin ma erinevate ühiskonnas mittetoimivate mustrite transformeerimisega, kuniks hiljem Suurbritanniasse kolides, tuli minu elus ja hoiakutes oluline muutus. On selline ütlus, et “kui lood uue fookuse, siis vana muutub iganenuks”, ning kui esimene pool minu teekonnast oli seotud juba iganenud ja oma aja ära elanud nähtuste muutmisega, siis Findhorni* ökokogukonda kolides ja sealsete laboritega tööle hakates, kaasnes sellega ka oluline perspektiivi muutus – seal nimelt katsetati teistsuguseid elamisviise, alternatiivseid majandusmudeleid ja tegeleti ökosüsteemide disainimisega. Ma liitusin sealse ökokogukonnaga ja hiljem tuli juba see kuulus Üleminekulinnade liikumine* (ing. k transition towns movement). Ma ei ole isiklikult ennast kunagi määratlenud “ökokogukonna” või “üleminekulinnade” inimesena, ma pigem osalen sellistes sotsiaalsetes liikumistes, kus otsitakse vastuseid nendele kõige sügavamatele inimeksistentsi ja inimkäitumist puudutavatele küsimustele. Niipea kui mõni sotsiaalne liikumine, millega ma seotud olen, muutub mingiks “ismiks”, näiteks nagu ökofeminism, olen ma sellest väljas, sest minu silmis igasugune “ism” alati lahutab ja eraldab inimesi. Hetkel on minu töö seotud haridussüsteemi ümberdisainimisega, mis on sisuliselt seotud ka meie kui inimeste kohaloleku ümbermõtestamisega siin planeedil Maa, kuid see ei tähenda, et ma igavesti selle teema juurde jääksin.

Mis on selle töö juures teie jaoks see kõige südamelähedasem teema ja küsimus, mis vajab täna erilist tähelepanu?

Minu jaoks ei ole selles töös ühte kindlat lemmikteemat, selles valdkonnas toimub pidev muutus nii vastastikku seotud teemade ja kriiside kui ka neid loonud mõtteviiside vahel. Näiteks hetkel oleme me tegemas suurt suunamuutust selles osas, kuidas me üldse säästva arengu teemat käsitleme, ning seda fookusega süsteemide uuendamisel. Nimelt oleme me liikumas enam mittetoimivate süsteemide säilitamise eesmärgilt uuele tasandile, kus puudutades see siis meie mõtteviisi, tegutsemist või kavatsusi, ei püüa me enam säilitada miskit, mis tegelikkuses enam ei tööta, vaid minna veelgi kaugemale – taastades ja uuendades süsteeme, muuteis neid taas terviklikult toimivateks mustriteks.

Aktivismi kui nähtust on alati seostatud millegi taunimisväärsega, see on justkui üks väga paha ja määriv sõna, kui vaadata, kuidas inimesed aktivistidest üldiselt mõtlevad või kuidas on aktivistid meedias kujutatud. Kuidas te isiklikult tunnetate, kas nimetus “ökoaktivist” on teie kirjeldamiseks üldse kohane?

Ma näen aktivismi kui nähtust ilmselt erinevast perspektiivist, tegelikult väga isiklikust perspektiivist. Nimelt olen ma pärit farmerite perest, minu isa oli piimafarmer ja lapsena pidin ma igal hommikul päikesetõusu ja õhtul päikesloojangu ajal minema karjamaale, et meie farmi lehmade järgi valvata. Mingi hetk ma küsisin oma isa käest, et miks ma pean iga päev karjamaale minema ja lehmi valvama, ning isa ütles seepeale, et “farmeri silmad muudavad tema karja priskemaks”, seega kuhu sa oma tähelepanu paned, see asi kasvab. Aktivist tähendab minu jaoks eelkõige seda, et ma ärkan hommikul vara üles ja teadvustan enda jaoks, et kuhu ma oma tähelepanu panen, see asi või nähtus minu elus kasvab suuremaks. Antud kontekstis rääkides, kui sa soovid oma ellu uut fookust, siis suuna kogu oma tähelepanu sellele uuele asjale, ning vana muutub selle kõrval tühiseks. Aktivism kui nähtus on minu jaoks see, et sa suunad oma tähelepanu mingile konkreetsele nähtusele oma elus, mida sa soovid kasvatada ja proovid seda siis ka tugevdada.

Te tegutsete kuulsa Findhorni kogukonna juures Šotimaal, mis on juba varastel 60-ndatel aastatel teadlikult loodud ökokogukond. Teil on olnud oluline roll Findhorni kogukonna ja ÜRO vahelise koostöö ja suhete arendamises. Mida võiks ökokogukonnad õpetada tänastele valitsustele ja riigijuhtidele?

Kui ma 90-ndatel Findhorni* kogukonda kolisin, nägin kuidas seal päris elus juba rakendati palju selliseid praktikaid ja teadmisi, mida rahvusvahelised konventsioonid ja agendad eesmärgina sätestasid, ilma, et kogukond oleks sellest ise teadlik olnud. Findhorn oli kui katselabor, mis rakendas meetodeid ja praktikaid, millest mujal alles räägiti ja mille üle arutleti ning minu kavatsus oli need ÜRO-s laua peal olevad teemad ja arutelud Findhorni kogukonda tuua, et need erinevad otsad omavahel kokku viia. Paljud ökokogukonna elanikud loomulikult küsisid tol ajal, et mis on ÜRO väärtus? Ma olen aga alati olnud vahendaja ja poolte kokkuviija rollis, kuna ma arvan, et äärealadel on rohkem mitmekesisust ja võimalusi eluks ning minu kutseks on just äärealadel, nende kahe poole vahel, töötada. Ma olen juhtinud ÜRO Põhja-Euroopa säästva arengu suunalist tütarbürood CIFAL Findhorn üle kümne aasta ja ma usun, et meie panus ÜRO-sse on endiselt väga oluline ja asjakohane, sest ökokogukondade liikumised esindavad nn vertikaalset integratsiooni ühiskonnas.

Ma tean, et teil on väga soojad suhted muusikaga, kuidas on muusika teid isiksusena kujundanud ning mis on teie sõnum muusikas?

Sel ajal kui minu elu oli veel pea üheksakümne protsendi ulatuses seotud muusikaga ja muusika tegemisega, väljendasin ma ennast kui “artivist”, mis tähendab, et ma kombineerisin omavahel muusikat kui üht kunstivormi ja aktivismi. Ma kasutasin muusikat eesmärgiga algatada või toetada mingisugust uut nähtust või muutust, mida ma ühiskonnas näha soovisin ning pidasin ennast artistina pigem erinevate muusikaliste ideede loojaks. Kuigi inimesed nägid mind tol ajal enamasti pelgalt popartistina, kes müüs palju cd-plaate, pean ma end endiselt muusikaliste ideede loojaks ja väljendajaks, kuid seda veidi erineval viisil.

*Gaia haridus (Gaia Education) on välja kasvanud Ülemaailmsest Ökokogukondade Võrgustikust Global Ecovillages Network (GEN). Gaia hariduse sihtasutus on ainus UNESCO poolt tunnustatud rahvusvaheline säästva arengu hariduse õppeprogramm. Teadlik ja jätkusuutlik eluviis on ka järgmisel aastal esmakordselt Eestis toimuva GEN-Europe 2018 konverentsi "Teadlike kogukondade tarkus" fookuses. 10.-14. juulil Lilleorus toimuvale sündmusele koguneb 500 jätkusuutliku eluviisi eksperti, visionääri ja praktikut ökokogukondadest ja nendega seotud organisatsioonidest üle kogu maailma, vt. lähemalt http://gen2018.ee/

* 1. septembril 2017 sõlmisid Tallinna Ülikool ja Gaia hariduse sihtasutus Gaia Education memorandumi, et tõhustada juba praegu toimivat jätkusuutliku arengu alast koostööd. Tulevikus saavad Integreeritud loodusteaduste õppekava läbinud tudengid esimestena maailmas ülemaailmselt tunnustatud Gaia hariduse sertifikaadi. 

*Findhorn Ecovillage on 1962. aastal teadlikult loodud ökoküla Šotimaal, mis on jätkusuutliku arengu ja inimasustuse pioneer ja eeskuju nii keskkonna, sotsiaal- kui majandusvaldkonnas.

*Ülemineku linnade liikumine ing. k The Transition Towns Movement on Briti saartelt alguse saanud algatus, mis püüab kaasata terveid kogukondi ning üheskoos otsida praktilisi alternatiive fossiilkütuste energial põhinevatatele süsteemidele ja eluviisile.

*Eestis tutvustati Gaia haridust esmakordselt 2008.aastal ning 2011. aastal läbis esimene seltskond eestlasi intensiivse EDE ehk Ecovillage Design Education kursuse, mis omakorda andis tõuke esimese Gaia kooli ja Mõisamaal tegutseva ökokogukonna Väike Jalajälg loomiseks. Täna on võimalik EDE õpe ja sertifikaat omandada Gaia Akadeemia poolt pakutava aastase Tervikliku eluviisi alused (TEA) kursuse läbimisega, mis alustab oktoobris ja mille vastuvõtt on veel avatud, vt. lähemalt gaiaakadeemia.ee

May East’iga vestles Kerttu Sarapuu, Bioneeri kaasautor, vabakutseline kirjutaja ja jurist, loodus- ja mägimatkaja, kes panustab erinevatesse kogukonna liikumistesse ja projektidesse, mis on seotud säästva arengu hariduse ja tervikliku, teadliku ning jätkusuutliku elustiiliga.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta