Manage endale silme ette pilt jutlevast seltskonnast, kus keset keskustelu konutab kodanik, kes püüab meeleheitlikult leida vestlusest midagi, millest ta aru saaks või veel enam – kaasa oskaks rääkida. Aga midagi sellist lihtsalt ei meenu... Vot, just sellisest konutava kodaniku rollist olen mina ennast üha sagedamini ja sagedamini leidma hakanud.

Tänu kopsakale enesehinnangule ei tahtnud ma juba toona oma verbaalseid ega sotsiaalseid võimeid kahtluse alla seada. Ei-ei, selle kaasarääkimisoskamatuse ajasin hoopis kehva teemavaliku kaela: pulma-Kairid, Võsa-Petsid, põletava-armastuse-Rodrigod ja teised telesangarid panevad mind (ja ilmselt ka kõiki teisi televiisoripõlgureid, kes ei veeda omi päevi helesinist ekraani jõllitades) sotsiaalse hälviku rolli – me lihtsalt ei oska neil teleteemadel mitte midagi kaasa rääkida. Ja kui päris aus olla, siis ega vististi ei tahakski osata.

Hiljuti saabus minu jaoks sellele tüütule kuidas-on-võimalik-koosviibimised-muuta-telekava-lahkamiseks-fenomenile lahendus. Nimelt juhtusid minu kõrvakesed kuulma uudist, mille kohaselt vaatab eestlane keskmiselt viis tundi päevas televiisorit. Noo, kui veedad umbes ühe viiendiku päevast teleka ees, pole ju ka midagi imestada, et omad ekraanil toimuvast õige täpset ülevaadet. Miskipärast on mul aga tunne, et taolised teadmised pole see, mille üle uhkust tunda või Nobeli preemiat ootama jääda.

Aga igal juhul: palju õnne, eestlane, lisaks laulurahvale oleme nüüd – oma igapäevaste telekavaatamismaratonidega - ametlikult ka televiisorirahvas!

Tõestamaks, et tegemist ei ole pelgalt minu isikliku pimeda vihaga teleka vastu, otsisin välja ka tsipake košmaarset statistikat. Ja kui on vaja esitada hirmuäratavaid numbrilisi näitajaid või ilmekaid episoode inimkonna idiotismi kullavaramust, siis kelle poole me oma pilgud tavaliselt pöörame? Jah, Sul on täitsa õigus – USA-sse. Nii teeme ka seekord – esitame mõned õige koletud numbrid ameeriklaste telekavaatamise harjumuste kohta. Pea aga meeles, et eestlane edestab ameeriklast telekavaatamises tervelt tunniga!

Keskmine ameeriklane vaatab päevas keskeltläbi 4 tundi televiisorit. Nädalas teeb see kokku juba 28 tundi; aastas 2 kuud ja 65 eluaasta jooksul tervelt üheksa aastat telekavaatamist. Kujutle vaid: 9 aastat nõmedaid tõsielusarju, etteaimatavaid seriaale ja ennast ekslikult kvaliteetmeelelahutuseks pidavat kräppi! Kokku kulutavad ameeriklased aastas 250 miljardit tundi telekavaatamisele.

USA-s on igal perel kodus ~2,24 televiisorit. Kolm või enam televiisorit on 66% kodudes. Mida-rohkem-telekaid-seda-uhkem-tendents pole võõras ka siinmail. Kui ennevanasti eputati sektsioonkappi asetatud monumentaalsete kristallvaasidega või ENE uuemate köidetega (mille lahutamatuks osaks olid otse loomulikult kangelaslikud lood sellest, kes ja kui kaua ENE-järjekorras seisis), siis täna on staatuse näitajaks telerite võimalikult suur arv ruutmeetri kohta. Teler olgu lisaks elutoale veel ka köögis, lastetoas, kontoriruumis, vannitoas, tualetis, magamistoas (kuigi ma ei saa aru, kes peaks tahtma telekat omale magamistuppa, kui sealsamas pesitseb meeliköitev partner, hea raamat või mõned kõrvupaitavad plaadid?). Kusjuures - ja pane nüüd hästi tähele! - oluline pole üksnes aparaadi kui objekti olemasolu, vaid kindlasti ka selle massiivsed mõõtmed. Lisapunkte saab loodustkahjustava tehnoloogia, odava hiina lapstööjõu kasutamise ja ebamõistlikult kõrge hinna eest.

Oot-oot, kohe esitlen minu enda isiklikku lemmikut kogu sellest statistika virvarrist: kui keskmine ameeriklasest lapsevanem veedab nädalas kõigest 3,5 minutit oma võsukesega asjalikku vestlust pidades, siis see sama võsuke vaatab nädalas 1680 minutit televiisorit. Mida me sellest järeldada võime? Eks ikka, et televiisor on lihast ja luust emmest-issist 480 korda parem lapsevanem. Muuseas tasub mainimist ka tõik, et tervelt 54% 4-6-aastastest lastest tunnistab, et nad eelistaksid vaadata pigem TV-d, kui veeta aega koos oma isaga.

Ikka veel ei tundu olukord koletu? Olgu, püüan siis oma väidete tõestuseks veel mõne drastilise näite tuua.

Ilmselt ei vaidle keegi tervemõistuslik vastu, kui väidan, et haridus on oluline. Üks enimlevinud viise haridust omandada on käia koolis. Kui keskmine ameerika noor veedab aasta vältel koolis 900 tundi, siis teleka ees veedab see sama noor samal ajavahemikul tervelt 1500 tundi. Ja miskipärast julgen ma kahelda, et seda 1500 tundi sisustavad Discovery Channeli lood Ladina-Ameerika seniavastamata hõimudest, dokfilmid Somaalia näljahädast või kultuurisaated a la "OP!".

Rääkides televisioonist, ei saa me mööda minna vägivallast, mille televusser meile otse koju kätte toob – ainult vaata ja tarbi! Laps, kelle igapäevasus peaks ilmselt moodustuma uka-ukast ja jalgrattasõidust, on algkooli lõpuks näinud televiisori vahendusel 8000 mõrva. 18. eluaastaks on nooruk näinud aga juba 200 000 vägivallaakti, s.h 40 000 mõrva.

Telekalembus on otseses seoses ka ülekaalulisusega, sest peaaegu kõik tegevused kulutavad rohkem energiat kui telekavaatamine. Ajakirja American Journal of Public Health andmetel on nendel täiskasvanutel, kes vaatavad päevas kolm tundi ja enam televiisorit, märksa suurem kalduvus tüsedusele kui neil täiskasvanutel, kes vaatavad telekat alla tunni päevas. Mitmed uuringud näitavad ka otsest seost kaabeltelevisiooni ning videomakkide massidesse levimise ja autismi äkilise kasvu vahel väikelaste seas.

Niisiis, loobugem meelinüristavast telekareligioonist ja hakakem ateistideks! Või kui ateism tundub liiga radikaalne, loobugem vähemalt maru-uskliku auväärsest tiitlist!

Maarja Paalits, FEMME
Foto: bedzine.com