Kõige efektiivsem kliimamuutuste leevendamise meede on elupaikade taastamine. Täna ilmunud uurimuses (Bastin et al. 2019, Science) hinnatakse, et globaalselt võiks praeguste kliimatingimuste juures olla metsadele "lisaruumi" veel ca 9 miljonit ruutkilomeetrit (degradeerunud aladel jm klimaatiliselt sobivatel metsaaladel, sh on välja arvatud põllumaad ja linnad).

See aitaks siduda kaks kolmandikku (205 GtC) täna atmosfääris "üle" olevast süsihappegaasist (ca 300 GtC) tingimusel, et neist metsadest kujuneksid küpsed ja püsivad metsad nagu täna kaitsealadel.

Uurimuses hinnati ka kliimamuutuse mõju globaalsele metsade levikule. Kuigi sageli kostub, et kliimamuutus toob kaasa metsade laiema leviku, siis see käib vaid boreaalsete ja osade täna kõrbeliste alade kohta. Globaalselt oleme siiski miinusmärgiga, kuna täna metsarohked troopilised regioonid muutuvad klimaatiliselt metsadele ebasobivaks oluliselt laiemas ulatuses kui sobivaid tingimusi juurde tuleb. Aastaks 2050 on metsadele sobivate klimaatiliste tingimustega alad globaalselt vähenenud 2.23 miljoni ruutkilomeetri võrra.

NB! Kliimamuutuste ja elurikkuse kriisi lahendamine peab toimuma käsikäes. Autorid (ja kõik teised ökoloogid) rõhutavad, et metsastamine/metsastumine ei tohi toimuda teiste väärtuslike elupaikade arvelt, mis on üliolulised nii elurikkuse kui kliimamuutuste leevendamise seisukohast.

Joonisel piirkonnad, kus potentsiaal metsi laiendada.

Täisteksti võite saada siit.

Veel üks oluline aspekt: istandused vs looduslik taastumine. Süsinikusidumise ja elurikkuse poolest kõige efektiivsem meetod on looduslik metsastumine, mitte istanduste rajamine. Istandused on õigustatud seal, kus looduslik taastumine on ebatõenäoline (isoleeritud ja väga degradeerunud alad).

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta