Isendi edukus sõltub suguvõimeliseks sirgunud järglaste arvust – mida rohkem neid on, seda suurema tõenäosusega levivad ja püsivad tema geenid. Paljud organismid saavad võimaluse sigida vaid kord elus, peale mida nad kas surevad loomulikku surma, langevad kiskja või patogeeni ohvriks. Võimaluse vaid korra sigida saavad ka umbes pooled suguküpseks sirgunud värvulistest, seega on iga sigimiskord hinnaline ning luhtumine tähendab suure tõenäosusega kadumist evolutsiooni areenilt.

Vähendamaks võimalikku ebaõnnestumist juhul, kui partneriks juhtub kehv või sigimisvõimetu isend, on värvuliste seas truudusetus suhteliselt laialt levinud (loe näidet siit). Sigimisvõimetul emaslinnul ei ole kuidagi võimalik järglasi anda, tema partner võib aga oma geenid poetada naabrinaise pessa; sigimatu isasega paarudes on emasel mõistlik lasta naabrimehel munad viljastada. Sellise toimimise põhjuseks on asjaolu, et pelgalt isase välimuse järgi on keeruline, kui mitte võimatu hinnata tema seemnerakkude kvaliteeti. Seega võib emase truudusetus olla kindlustusstrateegia juhuks, kui partner osutub viljatuks. Pädev on see teoreetiline arutluskäik aga vaid juhul, kui viljatud isased sigimiseani elavad.

Looduses elavate värvuliste isaslindude viljakust on äärmiselt vähe uuritud – vastuste saamiseks on vaja püüda sigimisperioodil suurel hulgal isaslinde, koguda sugurakke ning uurida nende ehitust ja liikuvust. Vähestest uuringutest on siiski selgunud, et näiteks 4% territoriaalsete isaste salu-lehelindude (Phylloscopus trochilus) ja 2% isaste sinirindade (Luscinia svecica) sugurakud on kas ebanormaalse ehitusega või liikumatud ning ei ole võimelised munarakku viljastama.

Ka Loode-Saksamaa sinitihaste (Cyanistes caeruleus) asurkonda uurides selgus, et 30-st isasest sinitihasest oli üks sigimatu (3,3%). Kindlustusstrateegia kohaselt peaks emaslind paaruma võõra isasega võimalikult varakult, isegi juba enne munemist (värvuliste emaslinnud suudavad suguteedes säilitada spermat kuni kaks nädalat), et vead saaks kiiresti parandatud. Seda kinnitab ka viljatu isasase sinitihase pesitsemine – tema pesas oli üheksa muna, kellest sirgus kaheksa poega, kuid kõik need munad olid viljastatud ühe ja sama naabrimehe poolt. Juhul, kui emane ei oleks võõra isasega paarunud juba sigimisperioodi alguses, oleks pesas pidanud olema vähemalt mõni viljastamata muna.

Loomulikult peaks väikese valimi tõttu leitusse suhtuma kriitiliselt, kuid isegi kui sugurakkude ebanormaalsus on suhteliselt haruldane, võib see siiski olla üks paariväliste suhete kujunemise põhjusi evolutsiooni jooksul.

Schmoll T, Kleven O (2016). Functional infertility in a wild passerine bird. Ibis 158: 670–673. https://doi.org/10.1111/ibi.12376

Lugu pärineb Linnuvaatleja teadusuudiste portaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Sarnased artiklid