Heinakuu keskpaigas, mis kolme suvekuud poolitab ja kui suvi väsima hakkab, tõi mind kolamisretkelt.

Tavalises heinamaanurgas polnud esmapilgul midagi erilist ja hämarus ronis ka juba selga omadega. Kuusevõrast kostis omapärast kiiksumist. Ja peatusehetk tuli ise minu juurde. Kui kiiresti üleval olin, olin avastanud poegade häälte järgi elu esimese herilaseviu pesa. Emalind, kes saagiga oli just pessa saabunud, andiski poegadele häälekontserdiks põhjust ja mina just õigel ajal sealt mööda minemas.

Esimesest viupesast algas pikk armastus. See, mis mind herilaseviu uurijaks tegi. Esimesest viupesast algas ühes suves uus tants ja see kestis kuu aega kuni lõikuskuu keskpaigani välja kui viukodu külaline olin. Siis kaks viupoega olidki suureks sirgunud ja kadusid silmapiirilt.

Alguse lugu oli kui saatuse kingitus. Ja algas sealt tants ja armastus ühekorraga. Ja vahetevahel olen siiamaani just selle saatuse hetke lummuses kui hämaruses uue alguse ja armastus leidsin.

Vandu, Sula Ennu metsas, 1989.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta