Energia on kaasaegse ühiskonna jaoks kahtlemata kõige olulisemaks ressursiks, olles eelduseks kõigi teiste ressursside kasutamisele. Samas seondub energia tarbimise ja toomisega mitmeid probleeme, näiteks fossiilkütuste põletamisest tulenev õhusaaste, kasutuskõlblike energiaallikate ebaühtlane kättesaadavus ning tarbijate jaoks kallinev hind. Kõigi eelnevalt nimetatud probleemide allikaks on inimkonna üha kasvav vajadus energia järele maailmas, mille ressursid on praegu enim levinud energiatootmise viiside juures üha piiratumad.

Keskkonnaõiguse Keskuse (KÕK) poolt 8. juunil korraldatud loenguõhtul energeetikast otsisime vastust küsimustele, millised on hetkel suurimad väljakutsed ning võimalused energeetika valdkonnas ning millised on õiguslikud vahendid nende väljakutsetega tegelemiseks. Arengutest energeetikasektorist rääkis Erik Puura Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudist, õigusliku regulatsiooni arenguid ja väljakutseid tutvustas KÕKi jurist Siim Vahtrus.

Taastuvenergeetika: EL eesmärgid ja erinevad toetused

19. ja 20. sajandi levinumateks energiaallikateks olid fossiilkütused, millega kaasneb suur hulk keskkonnaprobleeme (nt õhusaaste). Samuti on fossiilkütused taastumatuks ressursiks, mis mingil hetkel lõplikult ammenduma hakkavad ning seetõttu talumatult kalliks muutuvad. Neil põhjustel on riigid asunud üha enam panustama taastuvenergeetika arendamisse.

Taastuvenergia kasutamine on tihti seotud suuremate kuludega kui eksisteeriva fossiilkütustel põhineva energiatööstuse käigushoidmine ja laiendamine. Seetõttu on taastuvenergeetika arendamisel levinumaks meetmeks erinevad rahalised toetused. Eestis hetkel jagatavaid subsiidiume võib jagada kaheks: elektritootjatele makstav toetus, mida makstakse elektrituruseaduse alusel toodetud elektrihulga eest (hetkel 5,37 eurosenti iga kWh eest) ning EL fondidest makstavad toetused uute taastuvenergiaallikate kasutuselevõtuks. Viimaste hulka kuuluvad näiteks taastuvenergiaallikate laialdasemaks kasutuselevõtuks makstav toetus ning bioenergia tootmise investeeringutoetus.

Teiseks, märksa „õiguslikumaks“ meetmeks on EL-s kehtestatud eesmärgid taastuvenergeetika osakaalule. 2010. aastani oli direktiivi 2001/77/EÜ alusel vabatahtlikud eesmärgid seatud taastuvenergeetika osakaalule vaid elektritootmises. Eesmärk – toota kogu EL elektritarbimisest 2010. aastaks 21% taastuvatest allikatest – jäi aga paraku täitmata (tegelikkuses toodeti 2010. aasta taastuvatest allikatest umbes 18% tarbitud elektrist).

2009. aasta aprillis võeti vastu uus taastuvenergeetika osakaalu eesmärke reguleeriv õigusakt – direktiiv 2009/28/EÜ. Uus direktiiv seab liikmesriikidele kohustuslikud taastuvenergeetika osakaalu eesmärgid. Samuti ei ole eesmärke seatud vaid elektritootmisele, vaid energiatarbimisele laiemalt, st nii elektri- kui soojus- ja jahutusenergia tarbimisele, samuti transpordis tarbitavale energiale. Eesmärgiks on aastaks 2020 saavutada kogu EL-s taastuvenergiaallikate osakaaluks 20% energia lõpptarbimisest, Eestis seejuures koguni 25%.

Riikliku taastuvenergeetika tegevuskava kohaselt saavutataks eesmärk Eestis tuulest ja biomassist elektri tootmise, kütteks biomassi kasutamise ning transpordis biodiisli ja –etanooli kasutamise teel. Peamiseks mehhanismiks on ette nähtud erinevad toetusskeemid. Riiklikud toetused on populaarsed ka muudes EL riikides, samas on näiteks Rootsis elektrienergia edasimüüjad otseselt kohustatud hankima teatud osa müüdavast energiast taastuvatest allikatest, tõestades seda vastavate sertifikaatidega.

Energiatõhusus: hooned ja elektriseadmed

Energiaga seotud probleeme on lisaks uute allikate kasutuselevõtule vähemalt osaliselt võimalik lahendada ka tarbimise kärpimise teel. Viimasel eesmärgil on EL asunud reguleerima seadmete ning hoonete energiatõhusust.

Hoonete energiatõhususele kehtivad hetkel EL direktiivist 2002/91/EÜ tulenevad nõuded, mis on Eesti õigusesse üle kantud ehitusseaduse, Vabariigi Valitsuse määruse „Energiatõhususe miinimumnõuded“ ja teiste määruste vahendusel. Miinimumnõuded kehtivad (üksikute eranditega) ehitatavatele ja oluliselt rekonstrueeritavatele hoonetele. Energiatõhususe arvutamisel võetakse arvesse nii hoone kütmiseks, jahutamiseks, ventileerimiseks, valgustamiseks, tarbevee soojendamiseks kui ka elektriseadmete kasutamiseks kuluv energia. Hoonete energiatõhususe tõendamiseks antakse välja energiamärgiseid, mille üheks osaks on ka energiatõhusust näitlikustav energiaklass.

Alates 2012. aastast asendatakse direktiiv uuemaga (EL direktiiv 2010/31/EL). Olulisemaks uuenduseks on liikmesriikide kohustus tagada, et 2020. aasta lõpuks oleks kõik uued ehitatavad hooned nn „liginullenergiahooned“, st hooned, mille energiatõhusus on väga suur. Riigiasutuste omandis olevad uued hooned peavad vastama standarditele juba 2018. a lõpuks.

Seadmete energiatõhusust on reguleeritud kahel erineval viisil. Seadmete energiamärgistus on mõeldud peaasjalikult tarbijate teavitamiseks ning nende valikute suunamiseks. Seadmete ökodisaini nõuded seevastu kujutavad endast kohustuslikke miinimumnõudeid teatud seadmete energiatarbimisele kogu nende „elutsükli“ vältel.

Energiamärgistuse regulatsiooni aluseks on 21. juulini 2011. aastal EL direktiiv 92/75/EMÜ ning selle alusel antud rakendusdirektiivid. Eesti õigusesse on vastavad nõuded kodumasinatele üle võetud majandus- ja kommunikatsiooniministri määrustega. Direktiivi 92/75/EMÜ kohane energiamärgistus, mida paljud kindlasti ise kodumasinate poodides näinud on, näitab seadme energiaklassi ning oluliste ressursside (nt elektri ja vee) tarbimist. Taolised märgised peavad leiduma uutel külmikutel, sügavkülmutitel, pesumasinatel, pesukuivatitel, nõudepesumasinatel, ahjudel, veekuumutitel ja kuumaveesalvestitel, valgustusseadmetel ning kliimaseadmetel.

Alates 21. juulist kehtiv EL direktiiv 2010/30/EL ja selle rakendusaktid on varasemast laiema haardega: „kodumasinate“ asemel räägitakse siin „energiamõjuga toodetest“. Viimased tähendavad igasuguseid tooteid, mille kasutamine mõjutab energiatarbimist. Uus on ka märgiste kujundus:need ei ole enam liikmesriigispetsiifilised vaid üleliidulised. Varem reguleeritud toodete puhul on lisatud veelgi kõrgemad energiatõhususe kategooriad: A+, A++ ja A+++.

Ökodisaini nõuded on miinimumnõuded, millele teatud energiamõjuga tooted peavad vastama selleks, et neid EL-s üleüldse turustada lubataks. Seejuures arvestatakse toodete keskkonnamõjuga kogu nende „elutsükli“ vältel – lisaks energiatarbimisele võetakse arvesse ka teiste ressursside tarvet, tekitatavat saastet jms. Valdkonda reguleerivad EL direktiiv 2009/125/EÜ ning selle rakendusaktid nii EL kui ka Eesti tasandil. Hetkel on miinimumnõuded kehtestatud lampidele, külmikutele, sügavkülmikutele ja kombinatsioonidele, luminofoorlampide liiteseadistele ning kuumaveekateldele.

Arengud ja väljakutsed

Nii taastuvenergeetika kui ka energiatõhususe alane regulatsioon EL-s ja Eestis on arenenud üha laiahaardelisemaks ning universaalsemaks. Nii ei reguleerita taastuvenergiaallikate kasutust enam mitte pelgalt elektritootmises vaid ka kütte- ja jahutussüsteemides ning transpordis, samuti on laienenud energiatõhususe reeglitega hõlmatud toodete ring.

Hoolimata nendest positiivsetest arengutest on energeetika õigusliku regulatsiooni vallas veel mitmeid väljakutseid. Energiasäästu osas on küll loodud raamistik suure hulga toodete kohta detailsemate reeglite andmiseks, ent tegelikkuses on antud alles üksikuid sellelaadseid rakendusakte. Taastuvenergiaallikate osas jätab EL regulatsioon siduvate eesmärkide saavutamisel liikmesriikidele palju vabadust, mis eeldab omakorda nende head tahet ning initsiatiivi selleks, et eesmärgid ka tegelikkuses saavutataks.

Vahest kõige suuremaks väljakutseks võib aga pidada asjaolu, et ei energiatõhususe ega taastuvenergeetika tootmise valdkonnas ei leidu rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis võimaldaks lahendada globaalse iseloomuga probleemi – kasvavat nõudlust nappide ressursside järele.

Kasutatud materjalid:

Tähtsamad õigusallikad:

Muud kasulikud viited:

kik Keskkonnaõiguse Keskus korraldas 2011. aasta kevadel loenguõhtute sarja „Õiguslikud võimalused keskkonnaprobleemide lahendamiseks“.

Kokku toimus sarja raames neli loenguõhtut erinevatel teemadel: merekaitse, keskkonnavastutus, kliimamuutus ja energeetika.

Artiklid on koostatud loenguõhtute materjalide põhjal; ettekannete slaidid on osaliselt kättesaadavad ka KÕKi kodulehel. Projekti elluviimist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Sarnased artiklid