Metsavahelisel teel kaugel asulatest peesitas RÄSTIK. Kohe kerkis küsimus: AGA KUI OLEKSIN PEALE ASTUNUD? Otsustasin kirja panna veebist kättesaadava info rästikuhammustuse kohta ning põhipunktid, kuidas rästikuhammustuse korral käituda ning kuidas mitte. Kuna ma pole vastava eriala spetsialist, siis on tegu ekspertide soovitustega.

Põhjalik jutt professor Naomi Loogna sulest ilmus 2001. aasta Terviselehes, samuti on teemat lahanud Harri Jänes. Põhipunktid meeldejätmiseks:

Üldinfo

Rästik hammustab ainult siis, kui talle peale astuda, teda vigastada, puudutada või muul viisil ärritada.

Enim leidub rästikuid Saare-, Hiiu-, Viru-, Tartu- ja Läänemaal.

Rästikumürk on selge kollakas vedelik, mis koosneb valkudest, aminohapetest, mineraalainetest jm. Mürgina toimivad polüpeptiidid ja ensüümid, mis lagundavad vere punaliblesid ja põhjustavad verevalumeid. Erituva mürgi kogus sõltub eelmisest jahist möödunud ajast. Mürk ei ole väga toksiline, seetõttu vaid üksikud rästikuhammustused lõppevad kannatanu surmaga. Umbes kolmandikul juhtudest mürki inimesse ei satugi.

Mürgi mõju inimesele saavutab maksimumi hammustushetkest 30 minuti - 4 tunni pärast, hiljem vähenedes. Mürgi toime sõltub selle kogusest, kannatanu tervislikust seisundist ja hammustuskohast. Hammustus on ohtlikum kuuma ilmaga ja juhul, kui hammustuskoht paikneb näos, kaelal või seljal. Kõige ohtlikum on mürgihamba ja seega ka mürgi sattumine veresoonde.

Hammustuse puhul on näha kaht teineteisest 0,5-1cm kaugusel paiknevat täpikujulist haavakest, hammustus ise ei ole eriti valus ja meenutab nõelatorget. Mõne minuti jooksul pärast hammustust võib valu tugevneda, paarikümne minutiga areneda turse, nahk omandab lillakaspunase varjundi ja muutub tundetuks. Umbes tunni möödumisel võib tekkida peavalu, peapööritust ja iiveldustunne, vahel ka oksendamine. Võivad tekkida kõhulahtisus, hingeldus, nõrkustunne, nahk kattub külma higiga, kannatanu võib muutuda rahutuks ja teadvuse kaotada. Võib tekkida punetus ja paistetus hammustuse piirkonnas. See koht valutab tugevalt. Turse hammustuskohal saavutab maksimumi 48-72 tunni jooksul pärast hammustust. Võivad ilmneda vesivillid. Hammustuskohale lähedal olevad lümfisõlmed suurenevad. Mürgi imendudes võivad tekkida muutused mitmete elundite talitlustes, näit kopsudes. Võib kujuneda neerukahjustus. Verevalandid ning kahjustatud kudedest vabanevad ained mõjutavad vere hüübimist ja tekitavad hemolüüsi. Osal patsientidest kannatanutel tekib kohe pärast hammustust näo, huulte või keele turse.

Mürk kui võõrvalk võib tekitada ka anafülaktilist reaktsiooni (šokk, kõriturse, bronhispasm, mis väljendub õhupuudustundes). Šoki tunnused: kahvatu nahk, kahvatu-lillakad huuled, külm higi, keha värisemine, nõrkustunne, janu, kiire ja nõrk pulss, rahutus, võib tekkida isegi teadvusetus.

Lastel ja vanuritel, kelle organismi vastupanu on väiksem, esinevad selgemalt väljendunud üldised mürgistusnähud.

Ravi

Kannatanut tuleb rahustada ja toimetada haiglasse nii kiiresti kui vähegi võimalik. Rahustuseks: Eestis ei ole keegi teadmata aegadest saadik rästiku hammustusest surnud, kogu Euroopas on teada väga üksikuid surmajuhtumeid viimase 10-20 aasta jooksul, enamik neist Vahemeremaades (nokisrästik), või on tegemist olnud rästikumürgi suhtes ülitundlike inimestega. Ülitundlikel, sh mesilasemürgi suhtes allergilistel inimestel tasub kindlasti olla väga ettevaatlik.

Mida väiksem on kannatanu, seda suurem on mürgi tõenäoline kogus kehakaalu kohta ning raske üldseisundi oht.

Et ära hoida vererõhu langust ja kollapsit (ajuveresoonte varustuse äkilisest vähenemisest tingitud mööduv teadvusetus), peab kannatanu lamama, keelates liigutused ja hammustatud jäseme tõstmise kõrgemale, sest see kiirendaks mürgi levikut kehas. Haige katta soojalt. Hammustuskohale võib panna külma kompressi.

Hammustatud jalg või käsi lahastatakse käepärast olevate vahenditega, et aeglustada koevedeliku voolu ja sellega ka mürgi liikumist kudedes. Enne eemaldatakse sõrmused ja käevõrud. Paljude allikate soovituste kohaselt tuleb kannatanule anda rohkesti juua, ükskõik mida peale alkohoolsete jookide, et kiirendada maomürgi eritumist neerude ja seedekulgla kaudu. Soovitatakse juua rohkesti kuuma kohvi või teed. Samas on ka soovitusi, mille kohaselt ohtrasti juua andmine ei ole näidustatud. Ilmselt võib esineda juhtumeid ja asjaolude kokkulangemisi näiteks seoses kannatanu üldise tervisliku seisundiga, mille puhul joomine ei pruugi positiivset mõju avaldada.

Kas kannatanule tehakse vastumürgisüst või mitte, selle otsustavad meedikud. 2005. aasta Postimehes ilmus lugu, kuidas vastumürgisüst hilines ning mis olid tagajärjed. Samas tegi tervishoiuamet 2004. aastal pressiteate, mille kohaselt pole vastumürk rästiku hammustuse korral enamasti näidustatud, sest kolmandikul rästikuhammustuse juhtudest ei satugi mürk inimesse, Eestis saada olev F(ab`)2-tüüpi vastumürk tekitab aga umbes kümnendikul patsientidest allergilisi kõrvalnähte. Absoluutseid näidustusi vastumürgi kasutamiseks pole. Suhtelisteks näidustusteks on ravile raskesti alluv või pikaajaline šokk või näo või kaela piirkonnas kiiresti leviv turse koos hingamisraskustega. Täiskasvanud patsiente peaks haiglas jälgima vähemalt 6, lapsi 24 tundi. Kui selle aja jooksul ei teki olulist turset ega üldreaktsiooni, lubatakse patsient koju. Taastumine on seda kiirem, mida noorem on patsient. Alla 14-aastased toibuvad ühe kuni kolme nädalaga. Kahel kolmandikul vanematest patsientidest säilivad valud ja tursed üle kolme nädala, neljandikul isegi kuni üheksa kuud.

Vale ja küsitav ravi

Hammustatud jäseme kinninöörimine vöö, paela, nööri või žgutiga ei peata rästikumürgi levikut kehas, lisaks võib see kudesid paikselt kahjustada ja vigastada.

Katsed imeda suuga mürki haavast välja on tulutud, sest kudede elastsuse tõttu sulgub väike hammustushaav kohe.

Hammustuskoha väljalõikamine või põletamine vigastab veresooni ja närve, hilisem nakkuse lisandumine põhjustab haavamädanikku. Mürk aga liigub kehas nii kiiresti, et seda ei ole võimalik kudede eemaldamisega kõrvaldada.

Hammustushaavakeste määrimine mürki oksüdeeriva, s.t. kahjutustava kaaliumpermanganaadi tugevalt lilla lahusega on kasutu, sest see ei jõua mürgini.

Viina joomine vastumürgina on mõttetu ja isegi ohtlik, sest alkohol kiirendab mürgi levikut organismis ja viib selle ruttu ajurakkudeni.

Vältimine

Liikudes kohtades, kus on karta rästikuga kohtumist, kantakse tugevaid jalatseid, kõige parem säärikuid. Tihedast nahast või kummist ei tungi rästiku mürgihambad läbi, vaid libisevad ära või koguni murduvad.

Abi saamine

Oletame aga, et olete üksi kõrvalises kohas, näiteks sügaval metsas. Kas mobiil on kaasas ning kas on levi? Kas oskate kirjeldada, kus paiknete või kiiresti jõuda kohta, kuhu oskate ka esmaabimeeskonna juhatada? Või kui olete koos kaaslasega, kuidas käitute? Eelneva info põhjal oleks hea kõik see enda jaoks valmis mõelda… Kohe ja kiiresti peaks metsas hammustuskohale peale otsima midagi külma, näiteks sammalt või vett… See, kuivõrd tõsine on hammustuse mõju, selgub tavaliselt esimese 10 minuti jooksul. Kannatanu ei tohiks käia ega joosta. Pöördumist arsti poole ka hammustuse kahtluse korral peetakse igal juhul vajalikuks.

Ma ei leidnud selliste juhtumite kirjeldusi, kus inimasulatest kaugel ja mobiilühenduseta üksik inimene oleks saanud rästiku käest hammustada, millele omakorda oleks järgnenud tugev šokk või allergiline reaktsioon ning see inimene oleks pidanud otsustama, kuidas käituda - kas oodata ja jälgida enesetunde muutusi või püüda siiski kohe hakata võimaliku abi poole liikuma?

Ilmselt pole väikeses Eestis selliseid juhuste kokkulangemisi olnud, või teab keegi? Suurbritannias on alates 1876. aastast olnud vaid 14 surmaga lõppenud rästikuhammustuse juhtumit, neist viimane aastal 1975. Rootsis on aastas keskimselt 1300 rästikuhammustuse juhtumit, millest vaid 12% juhtudel on olnud vajalik haiglaravi.

Sarnased artiklid