Kõik see juhtus, kui käisin veel koolis. Olin jõudnud viiendasse klassi, kui meie kooli tulid uued tüdrukud. Nad olid õed ja mõlemad hakkasid meie klassis õppima. Teised hoidsid alguses uutest eemale. Ega minagi ei olnud mingi eriline suhtleja, aga asjad läksid nii, et lõpuks olime ikka kõik kolmekesi ninapidi koos. Sai külas käidud ja meie vestlused olid üpris avameelsed. Tulime alati koolist koos koju.

Käisime Tapalt kõik koos endile ajakirju ostmas. Tol ajal ei olnud enam tüdrukutel salmikuid. Meie kirjutasime hoopis üles poppide laulude sõnu kaustikutesse ja sinna juurde kleepisime ka ilusad ajakirjadest välja lõigatud pilte. Neid siis saigi omaaegsetest Ida-Saksamaa ajakirjadest. Kui mingi uus laul telekast oli kuuldud, siis pidi see ka saama üles kirjutatud.

Meie pere poistel oli kodus lindimakk ja nad lindistasid tihti laule telekast. Pärast said ka sõnad kaustikusse kirjutatud. Mäletan seda laulude kuulamist ja üles kirjutamist. Mõnikord olid lindid kangest edasi-tagasi kerimisest kulunud ja venitasid teksti. Saime siis poiste käest pragada, aga sõnad olid lõpuks ikka kirjas.

Muidugi tuli siis eputada oma saagi üle ka sõbrannade ees. Vahest juhtus ka nii, et mingil moel said nemad mõne laulu sõnad enne kätte ja siis kirjutasin juba mina need maha. Oli ju Horoskoobi kuldaeg. Eks igal inimesel ole mingid oma puberteedi aja nõrkused ja kiiksud ja nii oli ka meil.

Me kasvasime maal ja alevis jõlkumine oli meie jaoks välistatud. Kui alevisse läksime, siis ikka asja pärast ja meil kodus teati, kus me paras jagu viibime ning millal koju jõuame. Selline oli lihtsalt kord, millest ka kinni peeti.

Mäletan ühte juhust, kui ma tõesti ei rääkinud kodus, kuhu lähen. See oli suvine aeg ja kool oli juba läbi. Olin sõbrannaga teel alevist meile. Tulime kahekesi juttu ajades. Mina lükkasin ratast ja mu kaaslane kõndis kõrval. Kodu juba paistis. Meil oli metsa ääres selline kitsas jalgrada koduni, kus sai vaid üks inimene korraga kõndida. Tuli mitmekesi käies minna üksteise järgi või käis keegi rohu sees. Nii me siis läksimegi. Mina ajasin ratast tee peal. Ise kõndisin rohu sees ja teisel pool teed tuli sõbranna.

Olime ikka oma juttudega nii ametis, et ümbritsevat ei näinud ega kuulnud. Järsku kiljatas mu kaaslane valjult “aih”. Küsisin, et mis on. Ta näitas mulle oma jalga, kus ilutsesid kaks veretilka. Rohu sees vingerdas minema õige suur rästik, kes läikis pruunilt. Seljal ilutses sik-sakiline muster.

Mäletan, et vaatasin kohe, kas ta kaelal on valgeid laike. Rästikul ja nastikul vahet tegemine oli meile kõigile kodus selgeks tehtud juba varakult. Ju siis kardeti midagi sellist. Elasime ju soo servas. Ja eks me nüüd ise oma tähelepanematuses olime ussile peale astunud. Maod oligi meie lapsepõlve kõige suurimaks hirmuks. Kartsime neid kui tuld. Korra oli meie koer saanud salvata ussi käest ja see, kuidas ta vaakus elu ja surma vahel terve kuu, oli meile hoiatuseks.

Kartsin nüüd oma sõbranna elu pärast. Tormasin koju. Teadsin, et meil on saunas venna jalgrattas. Palusin endamisi, et sel oleksid kummid täis ja saaks kohe sõitma hakata. Õnneks oli ratas töökorras. Olin kuskilt kuulnud, et jala peab kinni siduma nööriga ülevalt poolt hammustust, et mürk kehasse laiali ei imbuks. Seepärast tõmbasin siis esimese kapist leitud kleidivöö ümber oma sõbranna jala.

Kihutasime nii kiiresti, kui saime tagasi alevisse. Kas ka velskril oli vastuvõtt või ei, see polnud meie asi. Väike alev ju, siin teadis igaüks, kus tohter elab. Tormasime tema poole koju ja tüdruk sai esmaabi nagu vaja. Mina sain muidugi sarjata selle jala sidumise pärast. Tuli välja, et nii poleks vaja teha olnud.

Terve suvi oli mu sõbrannal rikutud. Esiteks läks kogu jalg lillaks ja paistetas üles ning eks ta valutas ka kindlasti. Tundsin end nii süüdi, nagu oleks ma ise oma hambad teisele säärde löönud. Vedasin kõik oma kommid sel suvel sõbrannale ja käisin teda ülepäeviti vaatamas. Ju ta süüdistas ka mind oma õnnetuses.

Kui sügis tuli ja kool hakkas, oli ka ta jalg juba peaaegu paranenud. Aga mingi must kass oli ikkagi meie vahelt läbi jooksnud. Enam ei suhelnud me nii palju. Ega ta ei öelnud kunagi mulle midagi halba, ega teinud ka etteheiteid, aga ikkagi meie soe sõprus oli siiski otsas. Aga me olime ju lapsed ja need ei ole kunagi üksi. Leidsin ka mina endale uued sõbrad. Mäletan, et kuigi kaua ma ei põdenudki. Ainult kartus usside ees oli endiselt jäänud ja võib-olla oli isegi kasvanud suuremaks.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta