Selle loo rääkis mulle üks minu kena tuttav proua. Kuna ta ise häbeneb seda läbielatud seika, siis ei kasuta ma siin loos tema õiget nime. Ütleme, et selle daami nimi on näiteks Valja.

Ta elas ühes Tallinna kõrghoones ja tema kodu asus maja kõige kõrgemal korrusel. Ümbruses polnud teisi nii kõrgeid maju ja seepärast polnud ka neil vaja õhtuti kardinaid akende ette vedada. Elu käiski nende kodus kogu aeg lahtiste kardinatega. Peale tuvide ja kajakate nagunii ei vaadanud keegi akendest sisse. Linde ei olnud ju vaja karta. Ta oli sellega juba harjunud.

Valja õppis alles ülikoolis ja tema kaasa käis aga tööl. Korter, kus nad siis elasid, oli üüritud ühelt vanapoisilt, kes ise töötas tol ajal Soomes. Nad olid kaasaga veel küllaltki noored. Mis toimus nende magamistoas õhtuti, sellest vaikib ajalugu. Olgu selle teiste inimeste pereeluga kuidas on, ega see meid ei huvitagi. Aga Valja mees läks hommikuti alati nii tööle, et naist ei äratanudki üles. Teinekord põõnas proua isegi lõunani.

Sellel hommikul, millest siin juttu tuleb, ärkas Valja üles väga veidra kobina peale. Esiti käis peast läbi mõte, et toas on varas. Helid aga kostusid hoopis õuest. Pilk akna suunas kinnitas seda. Seal kõlkus nööri otsas hoopis üks töömees, kes ainiti vahtis teda häbenematult ammuli suuga. Paar minutit vahiti tõtt, nii vähemalt tundus Valjale. Siis taipas naine, et seisab ju täiesti alasti võõra mehe ees.

Kähku rabas ta voodilt lina ja tõmbas selle endale ümber ning jooksis vannituppa peitu. Seal olles tundis ta, kuidas teda hakkab häbi piinama. Niiviisi ikka mingile töömehele vastu vahtida. See ei kõlba kuhugile. Esialgu ei julgenud ta isegi sealt väljagi tulla. Käis duši all ära ja tegi muidu aega parajaks, et mitte selle mehe kiimas nägu uuesti näha. Lõpuks tuli ikkagi tuppa tagasi minna. Ei saa ju terveks päevaks ometi vannituppa jääda.

Ta pani endale hommikumantli selga, tõmbas veel mitu korda sügavalt hinge sisse ja avas vaikselt ukse. Kikivarvastel hiilis ta magamistoa ukseni. Akna taga ei rippunud enam kedagi õnneks. Küll on kole, kui pead oma enda kodus ka käima ringi nagu varas.

Terve päev vaatas ta ikka ja jälle hirmunult akna poole. Valjale tundus kogu aeg, et äkki vahitakse jälle aknast sisse. Pärast lõunat poodi minnes, nägi ta lifti seinal silti, millel oli kirjas, et hakatakse vuuke täitma. Siis meenus talle küll, et oli seda kirja juba eile näinud, aga unustanud sootuks.

Hommikune ehmatus mõjus nii kõvasti, et oma kodus tundis ta end alles peale kaasa koju saabumist jälle turvalisena. Naine kaebas oma läbielamised kõik mehele ära. See ainult naeris ja ütles, et ehmatad siin vaese töömehe nööri otsas ära oma võludega. Mõtle, kui ta olekski suurest ehmatusest alla kukkunud.

Niisugune lugu oli siis selle prouaga, kes ärgates avastas, et teda jõllitab akna tagant mingi töömees. Maga veel alasti omaenda voodis. Pole sa sugugi kaitstud võõraste pilkude eest isegi oma kodus, olgu see siis nii kõrgel kui tahes.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta