Hiljuti räägiti raadios, et oli rahvusvaheline mudapäev. Mida kõike välja ei mõelda? Ei tea, kes see andekas küll selle leiutas? No jah, olgu, kuidas on. Aga mulle tuli kohe meelde, kuidas meie lapsed omal ajal mudas möllasid.

See juhtus siis, kui meie tüdrukud olid veel nii kolme-nelja aastased. Suviti olid nad ikka Mamma juures maal. Meie maakodu oli Läste külas suure maantee ääres. Liiklust sel teel peaaegu polnudki. Ometi olime me tüdrukutel omapead hoovist välja mineku ära keelanud. Ikka ju parem karta, kui pärast kahetseda.

Lähedal polnud mingit veekogu, aga pärast vihma tekkisid maanteele hästi suured veeloigud. Päikese käes läks seal vesi kiiresti mõnusalt soojaks. Kus meie jõmpsikad selle ära taipasid, ei tea. Koos tekivad ikka need kõige paremad mõtted. Koos saadi kätte kaigas, millega lükati väravalt võru maha ja oligi tee vaba laia maailma.

Igaks juhuks vaadati veel seljataha, ega keegi ei näe. Kedagi polnudki ja plikad tegid kähku minekut. Suurem ees ja pisike tatsas järele. Enne loike pidama ei saadudki. Olime just peale lõunauinakut neile puhtad riided selga pannud ja patsidki pähe teinud.

Ega me ei märganudki nende kadumist enne, kui kilkamine aia taga üpris suureks oli läinud. Vaatasime aknast välja ja ei paistnud jõnglasi kuskilt. Hoopis värav oli imelikult lahti. Mingi kaigas vedeles värava juures. Siis taipasime, mis neil teoksil oli. Kui ma siis väravast välja astusin ja lapsi nägin, oli ikka üllatus suur. Meie neiukesi seal küll polnud. Mingid põrsad püherdasid hoopis poriloigus.

Hüpati ja kilgati seal elu eest. Rõõmu oli laialt. Seisin ja olin sõnatu. No kuidas ma teiste lusti nüüd keelan. Lasin neil natuke siis veel lõbutseda ja kamandasin need porised põrsad pesema. Kaevu juures oli loomade jootmise vesi juba soojaks ka läinud. Plikadel lihtsalt polnud enam kohta, mis oleks puhas olnud. Kõik riided ja juuksed kaasa arvatud olid poriga koos.

Käskisin neil paigal seista. Tõin neile toast puhtad riided ja vedasin suure vanni maja nurga taha sooja kohta. Tassisin kogu loomade joogivee vanni ja kupatasin neiukesed pessu. Jätsin nad sinna likku ja lasin loomadele seni uue vee kaevu juurde nõusse. Meie õnnelikud piigad istusid nagu nukud teine teiselpool vanni otstes ja mõnulesid päikese käes.

Taipasin siis, et ainult nii suudan ma tüdrukud poriloikudest eemal hoida. Pole vaja riielda ega meelitada. See oli soe maja pool ja lõuna ajal paistis sinna päike ilusasti. Põõsad hoidsid ka tuule eemale. Sellest päevast alates olid seal veemängud lubatud ja nii unustatigi ka poriloigud. Mis suvi see selline on, kui lapsed ei saa vees sulistada.

Niisugused olid siis meenutused sellest, kui meie lapsed poriloigu avastasid. Nii said nad mängida soojadede ilmadega hoopis vannis ja möllata veega, mis sellest, et jõed-järved jäid kaugele.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta