Mul pole eriti põrutavaid lugusid oma kooliajast. Ma ei olnud koolis mingi nunnu tüdruk ega ka mitte mingi õpetajate soosik. Mõnele pedagoogile käisin suisa närvidele. Ometi tahan siin jutustada ühe loo ajast, mil ma võisin olla umbes kümne- või üheteistkümnene.

Tol ajal oli komme saata õpilasi vanu inimesi aitama nende kodudesse. Seda nimetati sel ajal timurlaste liikumiseks. Nii oli see ka meil. Koolis pandi kokku rühm õpilasi, kes pidid minema üht vana pedagoogi aitama kodustes töödes. Kuna ma elasin tol ajal internaadis ja vältimaks meie muid lollusi, saadeti ka mind ja teisi internaadi lapsi seda vanainimest aitama. Meid oli kokku umbes kümme-viisteist last.

Tuli välja, et selles peres elasid ainult memm ja taat, kes mõlemad vajasid abi. Memm ei olnudki eriti vana, aga ta värises nii kõvasti, et ei saanud ise midagi teha. Taat oli hulga vanem. Tema paistis esimesel pilgul täitsa terve olema. Hiljem taipasime, et tal olid haiged jalad ja üks jalg oli suisa puujalg ehk protees. Ometi meeldis meile kõigile taat hulga rohkem. Ta ajas meiega juttu ja tegi vahvaid nalju.

Kõigepealt kästi meil seinaäärse pingi peale istet võtta ja nii saime rääkides kõik tuttavaks. Hiljem jagati ka tööd ära. Poisid tassisid puid tuppa ja viisid tuha välja. Osad tõid kaevust vett. Tüdrukud tegutsesid toas. Kes pühkis põrandaid ja kes pesi toidunõusid ning mõni pesi isegi vanapaari taskurätte. Eks meile oli muidugi otsitud jõukohaseid tegemisi.

Mäletan, et mulle jäi põrandate pesemine. See tundus siis üle ootuste lihtne olema. Alustasin kõige tagumisest toast, et ilusasti jõuda pesemisega kööki välja. See oli vanapaari magamistuba. Pesin voodi alt ja ümbert lapiga. Siis jõudsin akna juurde. Kardin ulatus peaaegu põrandani. Imestasin, et miks see kardin nii palju seinast eemal on. Tõmbasin siis selle eest ära, et paremini pesta saaks ja sealt vaatas mulle vastu kaks puujalga. Mõlemal ilusasti jalanõu otsas. Üks oli kingaga ja teine saapaga.

Nähtu oli mulle nii ootamatu ja ma kiljatasin. Vanapapi tormas kohale ja hakkas mind lohutama. Kõik käis edasi imekähku: mind talutati kööki, tehti suhkruvett ja püüti rahustada. Minult ei küsinud enam keegi midagi, ega antud ka enam mulle sõna. Tegelikult ei ehmatanud ma ju üldse, häälitsesin ootamatusest. Ma olin ennegi näinud proteesjalaga inimesi. Isegi mu tädipoja naisel olid ka mõlemad jalad proteesidega asendatud. Aga ikka pandi mind istuma pingile ja sellega lõppes mu töö tegemine. Pidin seal ootama, kuni teised ka tööga ühele poole saavad.
 

Tagasi kooli läksime muidugi kõik koos. Ega siis seda vahejuhtumit ei hoitud ainult enda teada. Varsti kuulsid ka õpetajad seda ja kes teab, millises tõlgenduses see nendeni jõudis. Muidugi sain ma õpsidelt suure peapesu ürituse rikkumise pärast ja mul keelati säärastest ettevõtmistest osavõtt, sest ma polevat suuteline isegi tööd tegema. Nii vähemalt ütles õpetaja mulle. Sellega lõppes mu timurlase praktika.

Ilmselt kohkus vanapaar minu kiljatusest ise palju rohkem kui mina. Ehmatan viimaks kedagi jälle oma kiljumisega ära. Mina ise oleksin küll tahtnud veel abistama minna ja põdesin seda kõrvalejätmist kaua. See oli vahva vaheldus igavale internaadis konutamisele. Ikka ja jälle kuulsin teistelt lugusid, kuidas nad ühe või teise vanainimese juures abiks käisid ja kuidas pärast tööd neid kommide ja kookidega tänati. Millest veel üks laps võib unistada? See tegi muidugi mind kadedaks.

Olin nii nördinud, et ma sellest kõigest ilma jäin. Panin korra isegi internaadist vehkat, et oma natukese taskurahaga poes kommiisu käia vaigistamas. Õnneks jõudsin ilusasti ja märkamatult tagasi ning sellest pahandust ei tulnud.

Niisugune oli siis lugu minu ebaõnnestunud Timurlaseks käimisest.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta