See lugu on jälle ajast, kui mu tütar oli alles mudilane. Suviti olime alati ikka maal Mamma juures. Samal ajal elas Mamma juures ka kirju kõuts nimega Triibu. Olin selle kassi pärast väga mures, sest seda looma kartsin ma isegi. Seega olin hirmul oma lapse tervise pärast.

Olime selle kõutsi küüsi kõik tunda saanud, kes rohkem, kes vähemal määral. Tema tujusid ei teadnud kunagi ette ja parem oli temaga mitte tegemist teha. Teinekord tuli ta ise ja istus sulle sülle. Ega siis ei tohtinud sa end suurt liigutadagi, sest kunagi ei teadnud, kas Triibule see meeldib või ei.

Silitamine oli ka suure riskiga tegevus. Kõik olenes Triibu tujust. Aga kui kõuts tahtis sülest põrandale minna, ei olnud mõtet teda takistada, sest see võis kalliks maksma minna. Kass tuli ja läks, millal ise tahtis. Takistajad said tema küüsi maitsta. Niisugune isepäine oli ta. Pole siis ime, et kartsin pidevalt lapse pärast.

Olin lausa šokis, kui märkasin, et Triibu oli end sisse seadnud lapse voodi jalutsisse. Püüdsin teda ära ajada, aga ta urises ja kõhises mulle vastu sealt. Hirm oli suur ja pelgasin, et kass ründab, kui laps unes end liigutab. Jäin tuppa ja jälgisin kassi eemalt. Seekord ei juhtunud midagi õnneks.

Paari päeva pärast oli kass jälle lõunauinaku ajal platsis. Kuna eelmine kord midagi ei juhtunud, lootsin ma, et ehk läheb ka nüüd kõik hästi. Kass ja tütar jagasid sellest päevast peale voodit. Kumbki ei seganud teineteist.

Ühel päeval märkasin ma, et Triibu on mu tütrele satelliidiks hakanud. Ega ta rumal polnud, lapselt sai ta ju pidevalt midagi maitsvat kätte. Tüdruk kõndis ringi ja näpu vahel oli ikka midagi söödavat. Palju sealt siis tüdruku enda suhu läks, ei tea. Talle lihtsalt tegi nalja, kui kass tema toidu ära võttis käest.

Me ei suutnud ära imestada, kui õhtul tüdruk ja kass telekat vaadates tugitooli jagasid. Triibu lubas endale isegi pai teha. Muidugi olin ma pidevalt valves ja valmis vahele tormama, kui asi halvaks kätte läheb ja kõuts tujutsema hakkab. Lapsele sai ka räägitud, et ta kassile haiget ei teeks.

Aeg läks ja need kaks tegelast olid ilmselt jõudnud juba sõbraks saada. Vahel vaatasime imestusega, kuidas tüdruk ise tõstis kassi enda juurde ja vedas teda süles. Kui meie oleksime nii teinud, vaevalt siis jääksime terveks, aga tüdrukule oli see ometi lubatud. Mu vend isegi naeris, et Triibu on tüdruku nüüd ära lapsendanud.

Laps vedas kassi vahel järgi nagu kohvrit. Hoidis selja pealt kinni ja läks temaga. Rääkisin siis küll, et kassi nii ei veeta järgi, aga ega sellest suurt kasu polnud. Triibu aga lubas endaga seda kõike teha meie imestuseks. Sellest päevast peale oligi kõuts Triibu meie tüdrukule lemmik mänguasja eest ja nad olid lahutamatud. Mingeid pahandusi nende vahel polnud ja läbisaamine oli ka hea. Kass leppis tüdrukuga ja tüdruk hoolis kassist.

Siiani on see mulle arusaamatu, miks leppis vana isane kass lapse väntsutamistega, ega teinud talle liiga. See, mis oli lapsele lubatud, polnud lubatud mitte kellelegi teisele.

Niisugune oli lugu meie kass Triibu ja mu tütre sõprusest.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Lugu meie tigedast Triibust