See juhtus siis, kui mu lapselapsel olid veel kodus merisead. Neid oli kaks, mõlemad poisid ja nimedega Tipp ja Täpp. Tipp oli kirju ja ilusad pöörised uhkeldasid tema karvastikus. Täpp seevastu oli tavaline, pruunikas, sile, rotikarva, aga tema turjal oli üks hele laik. Tütar kinkis need loomad oma pojale kooli alguseks.

Poiss sai nendega ilusasti hakkama, kuigi me alguses arvasime, et eks nad lapsele ole nagu mänguasjad. Peab ikka hoolega jälgima, et ta neile haiget ei teeks. Ometi hoolitses poiss oma loomakeste eest hästi ja kohusetundlikult. Merisead võeti isegi maale kaasa, kui sinna minek oli. Loomadele toodi õuest värsket rohtu ja hoolitseti, et puur oleks puhas.

Mul oli tavaliselt puhkus suvel ja selle veetsin ma ikka maal. Siis tuli ka meie noortel mõte, et ma võiksin maal nende merisigadele heina talveks varuda. Meil oli küll põllu suurune heinamaa aia taga, aga tavaliselt niitsin ma seal muru niidukiga. See pudistas heina nii ära, et seda polnud enam võimalik kokku korjata.

Vaatasin, et naabrid ei niitnud oma aiatagust ja otsustasin siis küsida luba sealt ise vikatiga niita. Nad nõustusid rõõmuga ja ma sain kokku hulga heina. Tassisin selle käruga endale hoovi ja kuivatasin ära. Kuiva heina toppisin suurde musta prügikotti ja kutsusin väimehe sellele järgi.

Ilm oli palav, kui ta tuli. Ilmselt oli must kilekott valearvestus. Kui ta sellega linna jõudis, oli kogu mu hoolega kuivatatud hein ikka niiske. Noored otsustasid sellele järelkuivatust teha ja laotasid heina rõdu põrandale päikese kätte. Nad käisid seda aeg ajalt ringi pööramas. Naabrite rõdult jälgiti nende tegevust huviga. Tütar mõtles, et oma ajast vahivad, lasku käia, jõudu neile siis. Karta polnud ju midagi. Nad jõudsid selle seiga isegi unustada.
 

Ühel hetkel helises nende uksekell. Avades nägid nad aga samu noormehi oma ukse taga. Tegelased küsisid kohe otse ja häbenemata vene keeles, et kas nad saaksid osta natuke “travkat”. Tütar kukkus kogelema, ega saanud üldse aru, mida taheti. Alles siis, kui küsimust korrati, taipas ta, milles asi oli.

Nimelt olid need noormehed arvamusel, et meil kuivatatakse rõdul kanepit või midagi sarnast, mis kaifi annab. Tütar seletas siis neile ära, et see, mida meie rõdul nähti, on kõige tavalisem hein meie lapse merisigade toiduks talvel ja see nüüd küll ei anna kellelegi mõnu, kui nad just mäletsejad pole.

Naaberkorteri noormehed läksid nördinult minema, aga meie noorte pere sai hea kõhutäie naerda. Tuju läks neil nii heaks, et helistati isegi mulle maale. Naersin ka selle üle. Kas siis pole naljakas, kui linnainimene heina nähes kohe nii vildakalt mõtleb? Kujutatakse endale ette mida iganes. Inimestel on ikka hea fantaasia, teha pole midagi.

Niisugune oli siis lugu sellest, kuidas ma merisigadele heina tegin ja mis sellest välja tuli.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta