2010. aasta suve alguses, peale tutvumist kevadpaabusilmaga, tekkis mul järsku kohutav huvi ja tahtmine liblikaid pildistada. Ma ei teadnud neist selle ajani suurt midagi.

Kui mina laps olin, kasvasin maal ja oleks nagu küll pidanud liblikaid tundma. Mulle ei meeldinud aga see, kuidas neid nõeltega torgiti ja klaasi alla pandi. Niisugune teguviis tundus julmana. Seepärast ma neist ei huvitunud. Las loperdavad lennata, mina neid ei seganud.

Fotode tegemine liblikatest on ju palju parem meetod neid tundma õppida. Vähemalt ei sure minu uudishimu tõttu ükski liblikas. Läks hulk aastaid ja kui ükskord omale fotoka sain, algas pildistamine.

Olin oma uue fotokaga juba piisavalt harjutanud ja tahtsin nüüd proovida, kas saan liikuvaid objekte pildile. Tütar ikka aasis mu kallal, et kui saan kellegi pea kaadrisse, siis jäävad jalad välja või vastupidi. Tekkis trots ja vajadus ennast talle tõestada.

Oh, neid esimesi liblikate pilte, neid tuli aina korralikuks lõigata.. Ikka istus liblikas kuskil pildi servas. Neid pilte vaadates, tänasin õnne, et üldse kedagi kaadrisse sain. Seda esimest fotokat läksin ma ju ostma nii, et ei kujutanud ettegi, mida temaga teha tahan. Rahakott valis mulle fotokat, mitte mina ja kätte sain „seebikarbi“.

Seepärast tuli mul iga pildiga jubedalt vaeva näha. Kui õiged loodusfotograafid oma hüper-super aparaatidega saavad suumides hea tulemuse ja ei pea turnima, siis mul käis kõik vastupidi. Ega ma siis mingiks loodusfotograafiks ei pürgigi. Selleks on vaja ikka õppida ja harjutada pisut kauem.

Mina olen asjaarmastaja, kes hea pildi nimel oma objektile pidi nii lähedale saama, kui võimalik. Tihti aga juhtus, et saad liblikale piisavalt lähedale, paned fotoka hakkama ja see tiivuline sindrinahk lendab sul just pool sekundit enne klõpsu minema. Krigistad hambaid ja lähed järgmisele katsele. Eks ta siis üks treening ja enese proovile panek ole.

Piltidele sai jäädvustatud kõike, kes vähegi liikusid ja kellel olid jalad või tiivad. Igasugused liblikad, põrnikad ja putukad pakkusid huvi ja rahuldasid mu jahikirge.

Tänuväärsed olid need korrad, kui keegi lubas endale piisavalt lähedale ja ei jooksnudki minema. Mõnikord tundsin siis isegi pisikest pettumust, et ei saanud taga ajama hakatagi, kui pilt juba käes oli.

Aga enamasti käis see mul ikka nii, et kappad tunde mõnele liblikale järgi ja kui oled ta lõpuks pildile saanud, siis algab järgmisena kodune maraton raamatutega ja internetiga. Tahaks ikkagi teada, kes seekord pildile jäi. Enesetäienduse üks vorme, kas pole?

Pidevalt sai õppida midagi juurde. Nii see käis. Vahest olid ka sellised õnnehetked, kui tagaaetav liblikas otsustas sinuga mängima hakata ja maandus lille asemel sinu käel või jalal. Seisa siis liikumatult ühel jalal ja tee pilti.

Aga tehtud need pildid said. Pidasin oma rahakotiga pikki läbirääkimisi ja lõpuks sain asjad nii kaugele, et soetasin uue kaamera. Kuid sellega tuli kõigepealt harjuda ja õppida. Peegelkaamera ja digikaamera vahel on ikka vaks vahet küll.

Umbes aastaga sain oma uue kaameraga sina peale. Harjumatu oli vaid see, et uus kaamera oli nii raske võrreldes mu seebikarbiga. Aga see-eest tulid ka uued ja huvitavamad pildid. Olen kindel selles ja uskusin ise nii. Tehnika areneb aga meeletu kiirusega.

Nüüd teen ma juba enamuse pilte telefoniga. 2010. aastal poleks ma uskuda osadki, et ka mul saab kunagi olema nutitelefon ja pole vaja mingeid fotokat pidevalt kaasa vedada. Telefon on ju kogu aeg ikka taskus.

Ja kui midagi huvitavat näen, siis tuleb seda ka jäädvustada. Kaasa on aidanud ka Facebooki igat sorti grupid, kus targemad su pildile jäänud tegelased kohe ära määravad. Omal on kergem ja teistel huvitav. Niisugused on siis suhted minul fotograafiaga. Eks ta üks hobi ole mulle. Siin pakun ma välja mõned liblika pildid aastast 2010:

Päevapaabusilm. Tiibade siruulatus 50-65 mm. Pikaealine ja hea lennuvõimega tavaline päevaliblikas. Valmikud kooruvad juulikuus ja talvituma lähevad septembris. Pärast talvitumist ilmuvad nad uuesti aprillis ja üksikud kulunud isendid lendavad veel ringi juuni lõpus. Üle Euroopa laialt levinud liik Pürenee poolsaarest kuni Fennoskandia põhjaosa. Minu pilt on pärit 27.juulist 2010.aastast 

Koerliblikas, kes on meie üks kõige levinuim ja ka vist tuntuim liblikas. Kes poleks kevadeti mänginud seda mängu, et esimene nähtud liblikas oli kirju, järelikult on ees kirju suvi. Ilmselt oligi see koerliblikas. Tema tiibade siruulatus on 40-53mm ja leviala on  Vahemerest Jäämereni. Röövikud toituvad kõrvenõgestel. See on pikaealine liik. Valmikud kooruvad juunis-juulis ja talvituma lähevad septembri lõpus. Peale talvitumist ilmuvad nad välja jälle aprillis- mais.

Taevatiib. Neid on nii palju liike ja vahet teevad ainult õppinud uurijad, kelle hulka mina ei kuulu. See on üks meie kõige tavalisemaid liblikaid, kes armastab lennata õiterikastel rohumaadel. Tema on meie suvede väike sinine liblikas, sest tema tiibade ülakülg on taevasinine ja alakülge näete pildil. Minul selle liblika sinist poolt ei õnnestunudki pildile saada. Tiibade siruulatus on 25-35 mm ja lennuaeg on juulis-augustis ning teine põlvkond augustis-septembris. Selle liblikaga kohtusin 2.08.2010 Valingul.

Lapsuliblikas. Laialt levinud päevaliblikas Euroopas Vahemerest kuni Soome keskosani. Ka meil tavaline. Tema tiibade siruulatus 44-55 mm. On pikaealine liblikas. Nad kooruvad juunis ja septembris poevad rohu või sambla sisse talvituma. Ärkavad aprillis. Röövikud toituvad türnpuudel ja paakspuudel. Minu pildil on liblikas poseerimas kasvuhoones kurgi lehel. Kohtusin temaga 14.juulil.2010.aastal Lehtses.

Võrkvaksik. Vaksiklasi elab Eestis ligi 300 liiki. Antud liigi tiibade siruulatus on 20-25mm. Röövik on 22mm pikk. Eestis kõikjal tavaline. Lendab maist juulini ja teine põlvkond juuli lõpust septembrini. Eestikeelne nimetus vaksiklane tuleb sellest, et nende vastsed liiguvad vaksates. (vähemalt nii väidab Vikipeedia) Kes siis poleks näinud metsades suviti väikest ussikest või vastset nimega maamõõtja. Need ongi vaksikute vastsed. Antud liblikas on pildile püütud 31.mail 2010.aastal Niitväljal.

 Mina nägin sellist liblikat küll elus esimest korda. Järjekordne näide sellest, et liblikat saab ka ilma taga ajamata pildile saada. Püüdsin ühte halli ja pisikest liblikat pildistada ja kogu aeg lendas ta mu eest ära. Ühel hetkel lendas halli liblika asemele see tegelane ja jäi liikumatult seisma rohuliblele. Siis sai teda iga külje pealt pildistatud. Alles kodus tuvastasin, kes oli pildile jäänud.

Andmed liblikate kohta pärinevad Matthew Oates raamatust “Kõik liblikatest” ning Erki Õunapi ja Urmas Tartese raamatust “Eesti päevaliblikad”.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta