Aastaid tagasi hakkas meid tütrega huvitama kuhu meie juured välja viivad. Kuna minu isa poolsed sugulased olid kõik venepärase perekonnanimega, siis saigi alustatud nende päritolu uurimisest. Oli kange tahtmine teada saada, kus kandist on mu esivanemad pärit. Miks oli neil selline perekonnanimi. Uudishimu oli suur.

Tänu Geni keskkonnale saime palju uusi tuttavaid, kes jagasid oma teadmisi ja meid selles edasi aitasid. Eks iga inimene tahab ju teada, kes on tema esivanemad ja mis maanurgast on nad pärit.

Teadsin oma isa paari õde ja venda ja nende lapsi, neid, keda mul ise õnnestus näha ja tunda. Teadsin ka seda, kus asus mu isakodu ja et sellest jäädi ilma. Sinna tehti nõukogude ajal, täpsemalt 1951. aastal nn. Pavlovi metsamajandi Primorski metskond ehk sõjaväe polügoon. See oli ka kõik. Isegi see teadmine oli puudulik.

Tuli välja, et õdesid - vendi oli mu isal ikka rohkem. Isapoolne vanaema tõi ilmale neliteist last. Nendest neli surid juba lapsena. Kõigil neil olid omad elud ja saatused.

Minu isa suri, kui olin viiene. Temalt polnud enam võimalik küsida midagi. Miks aga minu ema ei tahtnud sel teemal suurt rääkida?.

Arvan, et ellu jäämise üks põhitõdesid oli nõukaajal see, kui räägiti endast ja oma elust nii vähe kui võimalik. Seepärast ei räägitud sugulastest ka meil midagi. Ema tegi neist juttu alles peale seda, kui me tütrega talt pärima hakkasime.

Eesti oli siis juba vaba ja keegi püssiga enam hirmutama ei tulnud valede sugulase pärast. Nii jõudsime me välja, et meie esivanemad on pärit Vandjala külast. Minu isa vanemad ostsid 1910. aasta paiku  Saare koha Pruuna Eeskõrve külla ja kolisid Vandjalast ära.(Muide ka Vandjalas oli nende kodutalu nimi Saare.)

Geni kaudu sai mu tütar tuttavaks Vandjala küla praeguse külavanema Tiiaga, kes oli ise ka otsapidi kaugelt meile hõimlane. Tutvus temaga oli meile väga kasulik, sest ta oli juba pool tööd ära teinud. Tiia oli isegi Vandjala küla kohta kirjutanud raamatu.(Jõelähtme kihelkonna, Kostiferi mõisa, Vandjala ja Loo külade ajaloost ja vaatamisväärsustest. Tiia Välk) Sealt saime hulga uusi teadmisi oma esivanemate kohta.

2010. aasta suvel oli ka Vandjala küla elanike kokkutulek. Tänu Tiiale oli meil õnn seal osaleda. Nägime oma silmaga, kus olid elanud mu esivanemad. Isegi see maja oli veel alles. Käik Vandjala külla oli nii imelik ja tundus kuidagi veider. Ei oskagi seda tunnet seletada, kui kõnnid oma esivanematega samu radu pidi ja näed seda maja, kus olid elanud meie vaarisad ja vaaremad.

See ei olnud enam muuseumis käimise tunne vaid hulga isiklikum. Tiia tegi meile samal sügisel veel ekskursiooni Aruküla vanale kalmistule ja näitas kätte meie esivanemate hauad. Ilma temata olekski raske olnud seal liikuda, sest see surnuaed tunduski olevat rohkem meie suguvõsa oma. Iga teise risti peal ilutses meie perekonnanimi. Siis olid veel alles ristide peal vasksed nimesildid. Praeguseks on need kõik kaduma läinud tänu pikanäpumeestele.

Panin oma vanavanaisa hauale küünla põlema. Polnud teada, millal jälle sinna saan või kas üldse saan. See koht oli kaugel praegustest asustatud punktidest. Kui autot ei oma, siis on sinna raske saada sest busse maha jäetud kalmistule ei käi.

Teist nii palju minu isaga ühist perekonnanime kandjaid pidi olema veel maetud Raasiku surnuaiale, teadis Tiia rääkida. Seal ma polegi käinud.

Oma uurimistööga jõudsime välja 17. sajandisse ja kõige vanem esivanem, kelle nimi on tuvastatud, sündis 1640. aastal. Tiia raamatu järgi on kolm legendi, kuidas Vandjala külasse sattusid vene nimedega inimesed.

Kuna Eestit räsis peale Põhjasõda katk, jäi siin hulga külasid tühjaks. Kirikuraamatu järgi oli ka Vandjala küla siis tühi. Vene talupoegi on sinna kanti toodud kaks korda. Esimene kord olid peale  Pugatšovi ülestõusu mahasurumist, mil sealt maalt väljasaadetuid siia toodi  ja teist korda siis, kui valitseja Katariina vahetas neid jahikoerte vastu. Veel on sinna kanti, nimelt Maardu mõisa toodud 1731. aastal 26 teiseusulist Kreekast. (Mis usulist, pole teada. Need võisid olla, kes iganes.)

Maardu ja Kostivere mõisad kuulusid siis samale parunile. Kirikuraamatus on ka sissekanne, et samad mehed asusid elama Maardu ja Vandjala küladesse.

Eesti inimestel polnud tol ajal veel perekonnanimesid. Neid kutsuti talunimede järgi, aga nendel juurde toodud inimestel olid juba perekonnanimed olemas. Noored mehed abiellusid kohalike naistega ja kasvatasid oma lapsi kohalike tavade järgi. Perekonnanimed aga säilisid.

Nii et sain teada küll palju, aga targemaks ei saanud ikkagi. Mine ja võta nüüd kinni, kelle järeltulija ma tegelikult olen?

Kui nüüd oletama hakata, olid kõik isa õed - vennad hästi tõmmud, tumedama nahaga, kui teised külaelanikud Pruuna Kõrves ja neid isegi olla pilgatud sellepärast.(Nii rääkis meile isa õetütar Ringa)

Siis võib küll igasugust asja mõelda. Aga see on ainult oletus. Kui me tütrega neid asju esimest korda kuulsime, hakkas mul fantaasia kiirelt tööle. Kujutasin ette, kuidas olen esimesest, teisest või kolmandast variandi või legendi järglastest pärit.

Eriti sümpaatne tundus olla Pugatšovi ülestõusust osavõtja järeltulija. Kangelase järeltulijaks olemise võimalus tundus eriti vau. Ajaloo tunnis õpitu hakkas kohe tunduma kuidagi lähedasem. Aga see oli ainult fantaasia ja ei ole ühegi dokumendiga tõestatav.

Tiia küll rääkis, et kirikuraamatus on veel  vanas saksa keeles üks kiri, mis tõestaks meie päritolu, aga seda ei oska keegi tõlkida. Pastori käekiri oli segane ja pole ka vana saksa keele mõistjaid. Lõppude lõpuks olen ma ikka see, kes olen. See teadmine ei tee veel mind ringi. Ega mu isa geenid siin üksi midagi määra.

Nüüd pean uurima ka ema poolset suguvõsa. Saab näha, mis üllatusi ma sealt veel leian. Nii et elu on tegelikult huvitav.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta