See lugu juhtus aastaid tagasi. Kindlasti on sellest oma viis või kuus aastat juba möödas.
Suviti sai ikka magatud teisel korrusel. Minu eakas ema armastas sooja tuba ja küttis enne magamaminekut pliiti ka suvel. Mina aga magasin paremini välja jahedas toas ja tegin ikka ülakorrusel ööseks akna lahti. Mulle meeldis suvel, kui värske õhk toas oli. Seepärast kolisingi ma iga suvi teisele korrusele. Seal oli vabam ja omaette tunne. Sai istutud arvutis nii kaua, kui tahtsin ja magama mindud ka, kui ise tahtsin.
Suvi oli keskpaika jõudnud ja käes olid augusti esimesed päevad. Juba mitmendat õhtut oli mu värava taga, elektriposti otsas käinud istumas noor toonekurg. Ma näitasin emale ka teda. Alguses tekitas tema ilmumine meile palju elevust. Ema käis kohe päris posti juurest lindu vaatamas. Kurg ei teinud meie tähelepanust eriti väljagi. Istus kord ühe jala, kord teise jala peal.
Meiegi ei teinud tema kohalolekust suurt numbrit. Kui istub, las siis istub. Ei hakka ju kurelt ometi posti otsas istumise eest üüri küsima.
Nii oli ta seal olnud juba mitmendat õhtut. Eks ta mingist ümbruskaudsest pesakonnst oli välja lennanud, kus kitsaks oli läinud. Alevis oli selliseid kurepesi küllaga. Käisin rõdu peal temast ikka pilte tegemas. Kurg muudkui poseeris. Sättis alati oma noka minu poole. Olin saanud juba hulk ilusaid pilte. Lootsin, et neid tuleb veelgi juurde. Vähemalt läksin igal õhtul selle mõttega magama, et järgmisel päeval saab neid pilte veel teha. Nii oli olnud siiani.
Aga ühel hommikul äratas see hull lind mind juba enne nelja üles meeletu nokaplaginaga. Samaga vastati talle ümbruskonnast ja varsti plagistas vist terve alevi täis toonekurgi oma nokkasid. Pidasin isegi sellisele lärmile vapralt kümme minutit vastu. Siis oli ka minu mõõt täis. Linnud ei kavatsenudki lõpetada. Tormasin öösärgi väel rõdule, king näpus.
Röögatasin kurele, et kui ta kohe vait ei jää, viskan ma teda kingaga. Lind vist tõesti ehmatas minu kisa peale ja lendas tiibade vehkides sealt kohe minema. Sel päeval ta tagasi ei tulnudki, ega tulnud sügise jooksul ka enam. Ju ta leidis mõne parema posti, kus võis rahus oma nokka plagistada, hoolimata ajast. Võib-olla solvus ta minu peale, mõeldes, et pilte tahab teha minust küll, aga omadega suhelda ei lase.
Teadsin, et nüüd oleme riius ja olin ebaviisakalt käitunud. Mul olid tõsised süümekad. Lohutasin end sellega, et olin niigi temaga kannatlik ja ei visanud teda kingaga. Ma ainult hoiatasin. Siis oleks pidanud ka tema viisakam olema ja mitte lärmama kõige magusamal uneajal otse akna juures.
Niisugune oli siis lugu sellest, kuidas ma kurega riidu läksin.
Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
