Iga nelja aasta tagant, aasta enne tavaolümpiat, toimuvad natuke teistsugused olümpiamängud. Need on mängud, kus on oluline osavõtt, mitte võit. Nendel mängudel võistlevad koos nii noored kui vanad, mehed ja naised. Seal on palju kallistusi, naeru, nuttu, ühtsustunnet ning jagatud rõõmu, millest saab kõigi rõõm. Nende mängude eel annavad sportlased vande, mis kõlab järgmiselt: „Lase mul võita, aga kui ma ei võida, lase mul olla vapper seda proovides.“

Jutt käib eriolümpiast, kus võistlevad vaimse puudega sportlased alates kaheksandast eluaastast. 2011. aasta suvel toimusid kolmeteistkümnendad Eriolümpia Rahvusvahelised Suvemängud Kreeka pealinnas Ateenas.

Mängudest võtsid osa 7000 sportlast. Võisteldi kahekümne ühel erineval alal ja mängude korraldamisele aitasid kaasa 25 000 vabatahtlikku.

Eriolümpiast eriti ei räägita või kui sellest räägitakse, siis aetakse see tihti segamini paraolümpiaga. Paraolümpia toimub vahetult pärast tavaolümpiat ja seal võistlevad füüsilise puudega sportlased. Kuna tihti on vaimne ja füüsiline puue omavahel seotud, siis eriolümpia sportlastel võivad esineda mõlemad puuded.

Sarnaselt tavaolümpiale, on ka eriolümpia kavas nii suve- kui talimängud. Eriolümpial võistlevad sportlased erinevates kategooriates, kuhu nad jaotatakse sõltuvalt puude astmest.

Ajalugu ja tänapäev

Eriolümpia kontseptsioon sündis 1962. aastal, kui USA presidendi John F. Kennedy õde Eunice Kennedy Shriver organiseeris oma kodus esimesed sportmängud vaimse puudega noortele. Eunice uskus, et vaimse puudega inimesed on võimelised palju rohkemaks ning nad on väärt samasuguseid võimalusi ja kogemusi kui ühiskonna „tavaliikmed“. Nii kutsuski ta 1962. aasta juunis 35 vaimse puudega poissi-tüdrukut oma koju Shriveri päevalaagrisse, et nad saaksid oma võimeid proovile panna.

1968. aastal peeti Chicagos juba esimesed Rahvusvahelised Eriolümpia Suvemängud ja tänaseks on Eunice’i koduaias alguse saanud laste spordivõistlusest välja kasvanud suur ülemaailmne mittetulundusorganisatsioon − eriolümpia.

See organisatsioon loob võimalusi vaimse puudega lastele ja täiskasvanutele olla füüsiliselt vormis, tegev ja ühiskonna täisväärtuslik liige. 200 erinevat programmi ühendavad rohkem kui kolme miljonit vaimse puudega inimest.

Eriolümpia raames on loodud võimalused aastaringseteks treeninguteks ja võistlusteks 26-l erineval suve- ja talimängude alal. Eriolümpial osalemise eest tasu ei küsita.

Eriolümpia
Eesti delegatsioon enne staadionile marssimist.

Ateena 2011    

Ateena suvemängud olid järjekorranumbrilt kolmeteistkümnendad ja nendel osales 7000 sportlast 179-st riigist. Eestit esindas kuueliikmeline delegatsioon, kuhu kuulusid neli kergejõustiklast: Sergo Aan, Rain Klimov, Ilmar Soe ja Raido Kangro. Delegatsiooni juhtisid Peep Puusepp ja peatreener Nikolai Karamkov. Mängudelt toodi ära kaks kuld- (Raido Kangro, Sergo), kaks hõbe- (Rain Klimov, Sergo Aan) ja üks pronksmedal (Rain Klimov).

Eriolümpia
Tunnustust jagus mängudel paljudele. Pildil on medalit saamas ka Eesti sportlane Rain.

Eriolümpia reeglid on natuke erinevad tavaolümpiast. Võistlejad peavad enne olümpiamänge läbima eelvõistlused ning seejärel jaotatakse nad tulemuste põhjal divisjonidesse. Osaleda võib maksimaalselt kolmel alal. Treenerite töö on jälgida, et võistlejad satuksid õigetesse divisjonidesse. Eelvõistluste ja finaalide tulemuste vahe ei tohi ületada 15%, sellisel juhul saab võistleja disklafi. Eriolümpial juba väljajagatud medaleid ära ei võeta ja nii sai näiteks Rain kaugushüppes lõppkokkuvõttes kaks medalit − kõigepealt pronksi, millele pärast tulemuste protestimist lisandus hõbe.

Eriolümpial on kõige olulisem osavõtt, spordi positiivne mõju ja ühtsustunne. Seepärast saavadki kolm esimest kohta medalid ja ülejäänud autasuks lindi. Pjedestaalile mahuvad kõik. Eriolümpial ei ole esindatud rahvuslipud vaid võisteldakse ühtse eriolümpia lipu all.

Eriolümpia on ka sellepoolest eriline, et lisaks spordivõistlustele toimub mängude raames kultuuriprogramm, kus välisriikide sportlastel on võimalus korraldaja riigiga paremini tutvuda. Seda programmi nimetatakse Host Town Programmiks ja selle raames viidi delegatsioonid erinevatesse Kreeka linnadesse.

Eriolümpia
Eesti delegatsioon kultuurireisil.

Eestlased sattusid Kreetale, ühte Iraklioni külje all pesitsevasse kuurortlinnakesse. Programmi eesmärgiks on tutvuda kohaliku kultuuri ning oludega, sealhulgas ka kliima ja toiduga.

Kui eestlaste pidu ei saa tavaliselt vedama ja siis pidama, siis eriolümpia mängude korralduse kohta võib öelda seda sama. Esimestel päevadel valitses paras segadus ja paljud probleemid tuli lahendada tervet talupojamõistust kasutades. Eesti delegatsiooni peatreeneri Kolja ütluses „Kiirusta aeglaselt“ oli kuldaväärt tõetera. Imekombel lahenevadki paljud küsimused iseenesest, kui neil mõnda aega settida lasta.

Delegatsiooni juhi Peep Puusepa kommentaar eriolümpia korralduse kohta kõlas: „Ateena eriolümpiast on jäänud väga positiivne mulje. Spordivõistlus peabki käima reeglite järgi. See on hea. Ja põhjendatud kõrvalekalded lahendati ka kiiresti. Poistele meeldisid muidugi kõige rohkem medalid ja et süüa anti hästi.“

Erioplümpia ja vabatahtlikud

Eriolümpia korraldamisele aitasid kaasa 25 000 vabatahtlikku. Ameteid oli erinevaid alates tee juhatamisest ja võileibade jagamisest kuni delegatsioone assisteerivate vabatahtlikeni välja, kes tihtipeale veetsid sportlastega koos 24 tundi ööpäevas.

Eriolümpia
Vabatahtlikud toitu jagamas.

Üks asi, mis vabatahtlikke sidus, oli ääretu motivatsioon ja tegutsemistahe. Mõnikord tundus, et olümpiamängude ametlik korraldusmeeskond, kes oma ülesannete täitmise eest ka raha sai, ei olnud pooltki nii entusiastlik kui oma vabast ajast mängudel kaasa lööv vabatahtlike armee.

Tekkis selline mõnus meie tunne, kus vabatahtliku vormiriietust kandva tegelasega võisid vabalt kasvõi metroos rääkima minna ja see ei olnudki imelik.

Eriolümpia meedias

Eriolümpiast eriti ei räägita. Teavad need, kes on ise asjaosalised. Eesti meedia Ateena mänge praktiliselt ei kajastanud.

Võib-olla oli üheks põhjuseks, miks meedia suhteliselt vähe eriolümpiale tähelepanu pööras ka kõikide pilkude koondumine Kreekat tabanud üldstreikide ja demonstratsioonide lainele.

Kreekas räägiti mängudest kui „peost katku ajal“ ja kritiseeriti pigem avatseremoonia eelarvet kui kutsuti rahvast spordivõistlustele kaasa elama. Viimased olid kusjuures pealtvaatajatele tasuta.

Ei saa aga unustada, et otsus Kreekas eriolümpiat läbi viia ja raha selle tarvis eraldati juba aastaid tagasi. Pealegi andsid mängud rakendust väga paljudele ja nii mõnegi vabatahtlikuga rääkides oli see nende elus midagi olulist, kus nad said end vajalikuna tunda. Tööpuudus on kreeka noorte seas väga suur ning mängudel osalemine andis neile uue positiivse laengu oma eluga edasi minemiseks.

Eriolümpia Eestis

Eesti delegatsiooni juht Peep Puusepp selgitas eriolümpia liikumise olukorda Eestis järgmiselt: „Eriolümpia Eestis on praegu tõusuteel. Pikka aega puhuti eriolümpiat ülesse valede arvudega ning see võis jätta mulje, et kõik on korras. Tegelikult läks see seebimull paari aasta eest lõhki ja kõik tõmmati maapeale tagasi. Mõningaid huvitavaid ülestähendusi võib leida EO Eesti Ühenduse kodulehelt. Minu arvates on Eesti rahvas vähe varustatud infoga selle kohta, mis toimub eriolümpia vallas.“

Sellel korral esindas Eestit maailmamängudel Ateenas neli sportlast. Meil käis asi sportlaste valimisel nii, et kõigepealt valiti välja kool, milleks sai Kammeri Kool ja seejärel valiti sportlased. Trenni on poisid teinud ligikaudu viis aastat.

Peep Puusepp rääkis Bioneerile, et lapsi motiveerib sporti tegema juba see teadmine, et nad pääsevad koolist välja ja ka väljamaale.

Eriolümpia tuli süttib juba kahe aasta pärast Lõuna-Koreas toimuvatel Eriolümpia Talimängudel. Kel soovi seal vabatahtlikuna kaasa lüüa, siis kindlasti minge ja te ei kahetse!


Ateena XIII Suvemängud arvudes:

Eriolümpia mängud kestsid 25. juunist 4. juulini ja neist võtsid osa 7000 sportlast, 170 riigi delegatsiooni, 2500 treenerit. Mängudel oli 21 spordiala, 30 võistluskohta, 3000 kohtunikku ja tehnilist personali, 25 000 vabatahtlikku ja 40 000 kaasa elavat pereliiget.

Eestit esindasid Ateena Rahvusvahelistel Eriolümpia Suvemängudel neli sportlast:

  • Sergo Aan − kuldmedal 800m jooksus, hõbe kaugushüppes;

  • Rain Klimov − hõbe ja pronks kaugushüppes (kõigepealt anti 3. koht, aga tulemuste protestimise järel sai Rain oma auga väljateenitud hõbemedali);

  • Ilmar Soe − Ilmar oleks pidanud võistlema 400m jooksus ja kuulitõukes, aga kuna ta vigastas end vahetult pärast edukalt läbitud eelvõistlusi, ei saanud ta finaalides osaleda;

  • Raido Kangro − kuldmedal kuulitõukes (4 kg).


Artikkel on lühendatult leitav ka Terve Elu Kalender 2012 kaante vahelt.