Laukasilmad suure raba näos peegeldasid mulle endid vastu. Seal oli ühteteist nähtud, nii sõtkapaari kui iseenda peegelpildi näol ja ometi ei tahtnud ma sealt ära, kuigi tõttav elu kutsus enda juurde tagasi.
- Marek Vahula lood
- 19. veebruar 2022
Ekslesin laugaste vahel ja tundsin end nagu kodus, kuigi kodu oli kaugel ja elu veeres ka minust eemal omasoodu.
Sel lehekuisel päeval soovisin näha kõike muud kui elu ja midagi uut ja erilist ning kui laukavees suurt punase kaelusega veelindu ujumas nägin, oligi salasoov täitunud.
Punakurk-kaur kui haruldane meie maa eksikülaline maalis päevale oma näo ette ja mind eriti kartmata, oli teda kui kaks tükki ja peegelpilt haruldusest liikus vees koos linnuga endaga.
Väsimatu otsija oli leidnud just tolle lehekuise mina, kes otsib ja siis leiab ja sellega jälle inimeste sekka tagasi läheb.
Sinna, kus saab teistelegi millestki-kellestki rääkida ja olla just see, kes ainult iseendale ei otsi. See ammune otsiv mina ei lähe elukeeristes kaduma. Just see, kes kaob elukaaslaste silmapiirilt ja siis kui midagi leitud on, siis tuleb ta tagasi ja saabki jälle kõigi omaks. Nii nagu juba kümneaastaselt ja nii nagu kord suures rabas ning ikka ja jälle hiljemgi veel.
Laukasoo, 1993.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
