Puupakk, mille sisse taotud suured naelad, vett täis plekk- ja plastkausid, vana jalgratta esiratas, lihvimismasin, vana tolmuimeja, nööri külge riputatud lauajupid – see pole niisama üles loetud kila-kola, vaid asjad, millest muusik Silver Sepp suudab välja meelitada imelisi helisid. Eesti kõige erilisemate pillide mängija tiitel kuulub kahtlemata talle.

Kas seda kraami saab üldse nimetada pillideks? „Ikka saab. Üks muusika definitsioon on, et see algab sealtmaalt, kust sa seda muusikaks pead,“ ütleb Silver. Tegelikult ongi ta oma pillidele andnud ilusad ja lihtsad nimed. Jalgratta esiratas, mida ta mängib kas maas keerlema pannes ja pliiatsiga kodaratel mängeldes või kummi pulkadega trummeldades, on kodarapill. Kausid, mille sees vesi ja kummuli teine kauss ning mida Silver mängib kui trumme, on kausipillid või vesitrummid.

Silver Sepp mängimas naelapilli XIX Viljandi pärimusmuusikafestivali avamisel. Pildistas Ülar Mändmets.

Ja tema viimane leiutis on pakupill või naelapill – puupakk, mille sisse on taotud suured naelad ja nende külge kinnitatud mikrofon ning mille Silver paneb helisema pulkadega naeltel koputades.

Nii omapäraseid pille ega pillimehi Eestis rohkem meelde ei tulegi, ainult Ruslan Trochynskyi Svata Vatrast oma vikatiga.

„Ega konkurentsi suurt ei ole jah,“ naerab Silver ise. Kuid kade ta pole, on hoopis lahkesti nõus teistelegi oma fantaasiapillide mängimist õpetama. Fantaasiapillide mängija või fantasist, nii Silver naeruga pooleks enda kohta ütlebki, kui küsida, kelleks teda pianistide, akordionistide, viiuldajate, kitarristide, trummarite ja teiste muusikute kõrval nimetada võib.

Vaatemängust rohkem väärtustab sisu

Alguse said Silveri fantaasiapillid pillimehe soovist ujuda vastuvoolu, eristuda. „Vahel vaatan küll kadedusega mõnda päris pilli mängijat. Samas tunnen, et see vastuvoolu ujumine on kuhugi viinud ka,“ usub ta. Kõige rohkem on Silver fantaasiapille mänginud koos teiste muusikutega ehk saaterütmina. Uuem on tema jaoks soolo suund, millega tal on soov samm-sammult edasi minna.

Algul oli Silveril huvitav katsetada, kuidas mingi vahend pillina toimib. Kuid nüüd, kui ta on oma pille juba aastaid mänginud, hakkab tema jaoks aina tähtsamaks saama sisu. „Stomp teeb ka taolist muusikat, kuid nemad jäävad minu jaoks veidi hingetuks, see on show. Mina ei taha, et see oleks show, kuigi ka see osa on vaatajatele oluline. Eriti neile, kes lihtsalt juhtuvad kontserdile. Kuid olen hoidnud joont, et mitte hakata pullimeheks ega minna ainult show peale välja,“ selgitab ta.

Silverit on fantaasiapillide loomisel palju mõjutanud Aafrika muusika, sest Eestis ei ole trummitraditsiooni. Näiteks tema kausipillid on arendus kalebasist. See on kõrvits, mille seest nii süüakse, millest ehitatakse Aafrika harfe korasid kui mida kasutatakse trummina ning viimaseid mängitaksegi ka vee peal. Samuti kõlab Silveri naelapill vahel nagu kalimba. „Nii et seoseid on, aga neid ei taju eriti, sest need pillid on nii pea peale pööratud ja kõlavad Eesti moodi,“ ütleb ta.

Meisterdab pille kodutalu vanakraamist

Silver nimetab õnnistuseks oma sündimist tallu, kus vanaisa aegadest kuurides veel kolahunnikud. Nii ongi tema pillid peamiselt pärit kodutalu vanakraamist. Näiteks üks kauss pärineb umbes aastast 1980. Vahel kipuvad Silveri fantaasiapillid kaduma ja leidma kasutust sellena, milleks nad mõeldud on. Näiteks esinemiselt tulles, kui mõni kauss on suure mängimise peale katki läinud ja Silver on poest uued kausid ostnud ning koridori toetanud, et need sealt mingi aja pärast mängimiseks üles korjata. Siis võib juhtuda, et üks kauss on juba saunas, teises on kuivained ja kolmandas jäätmed.

Silver Sepp koos president Ilvesega XIX Viljandi pärimusmuusikafestivali avamisel. Pildistas Ülar Mändmets.

Ja juhtub ka teisipidi, et vahel kasutab Silver ajutiselt pillina asju, mis peamiselt siiski pilliks pole mõeldud. Näiteks kruvib ta vajadusel alt ära ka oma päris jalgratta esiratta ning mängib seda.

Kausse on Silveril mängides katki läinud küll. Sest vahel, rütmikamate lugude ajal, taob ta neid nii suure hooga, et paneb kaitseprillidki ette – muidu pritsib hoogsa trummeldamise ajal vett silma.

Küsimusele, kas kauni heli saab välja võluda tõesti igast esemest, vastab Silver, et kui tegijal on hing, siis on võimalik ka igast asjast hing välja tuua.

Tal endal on õnnestunud meelitada helid välja kõikidest esemetest, mida ta on mängida proovinud, sest mis kõrvu on hakanud, see kõlama on jäänud. Kuid nagu öeldud, siis Silver enam uusi pille ei otsigi. Valis sobivaimad kunagi välja, katsetades, mis ei toimi või mis on liiga suur ning nüüd süveneb olemasolevate pillide sisusse.

Näiteks veel on tema sõnul nii palju viise, kuidas ta paneb metalli helisema ning seda saab Silveri sõnul lõpmatuseni edasi arendada. Kunagi proovis ta mängida ka hästi suurte veekaussidega, kuid neid sobiks kasutada pigem järve peal esinedes. „Loovalt tuleb läheneda,“ on tema seisukoht.

Talletab plaadile helilist enneolematust

Ansamblis RO:TORO mängides teevad välisreisid pillikomplekti moodustamisel oma korrektuurid, sest reisides ei saa piiramatult pagasit kaasa võtta. Küll on võimalus rohkem katsetada Silveril oma sooloesinemistel. Seda soolosuunda salvestab muusik praegu ka plaadile, mille ta plaanib valmis saada järgmise aasta algul. „Algimpulss on sellel plaadil kitarr ja laul koos, kuid ma liidan asju kokku, et luua helilist enneolematust, põnevust ja sisu,“ kirjeldab Silver oma tulevast sooloplaati.

Siit ka vastus küsimusele, kas fantaasiapillimängija mõnda niiöelda päris pilli oskab üldse mängida. Oskab küll – kitarri ning ansambliga Bombillaz esinedes haarab ta kätte ka mandoliini või klarneti. Üksinda võis teda esinemas näha aga Viljandi pärimusmuusikafestivali pressikontserdil ja avamisel. Fantaasiapillihuvilistele on ta valmis ka külla tulema ning 20-30-minutilisi kontserte andma.

Silveri sõnul on kogu maailma improvisatsioonilises muusikas saanud järjest olulisemaks saund. „Kõik otsivad oma saundi ja selle otsimine on hästi põnev. Ma arvan, et minu pillid on ekstreemne originaalsus, sest trummikomplektist on päris raske originaalsust kätte saada,“ mõtiskleb ta. Teda ennast paelub aga praegu kõige rohkem kuma. Ta kuulab palju Põhjamaade muusikat, millest kajab rohkelt põhjamaist kuma. Kuid Silver ei soovi seda helipilti jäljendada, vaid leida üles Eesti kuma.

Talle meeldib Eesti metsikus, mis teistes maades inimesi hämmastab. „Mujal inimesed ei usu, et meil on metsas hundid ja imestavad, miks me oma karusid ära ei tapa, nad võivad ju inimestele kallale tulla,“ muigab muusik. Talle eestlaste looduslähedus meeldib ja sealt on pärit ka tema enda huvi looduse kuulamise vastu. Tema jaoks on oluline olla ärkvel, hoida silmad ja kõrvad lahti.

„Nii palju on orkestrit meie ümber koguaeg ja nii vähe on selle kuulmist,“ ütleb Silver, kes kuuleb enda ümber koguaeg nii palju muusikat. Ta soovitab mürale alistuda ja seda kuulata, sest siis võib avastada, et näiteks kopa ja kraana koostööst ilmub muusikaline seos või teevad trepist üles astudes astmed erisugust häält. Et kuulda ümbritsevas muusikat, on vaja aga erksat meelt. Kuidas end siis erksana hoida? Eks igaüks avastab seda enda puhul ise aga puhanud olla on alati hea, soovitab Silver. „See kõik on seotud enda kuulamise ja enda ümbritseva tunnetamisega,“ ütleb ta.

Ühes muusikus kaks vastandlikku poolt

Tal endal tuleb meelt erksana hoida ka esinemiste ajal, sest rütmipille mängides on tähtis, et rütm püsiks stabiilne. Seda nimetab Silver professionaalseks pooleks. Sellele vastandub looma väljalaskmise pool, tunnetega kaasa minemine, mis võib paraku professionaalset poolt pärssida. Oma sooloesinemistel üritab Silver jutustada aga hoopis lugusid. Ja minnes lavale Bombillazega, muudab ta sootuks vormi. Mitte ei kehastu ümber, vaid häälestub vastavale lainele. „See avab palju teid, mis muidu ei avane. Tundub, et eestlastel on vajalik end kahestada. Mõnus on, kuidas vaim läheb lugude kaudu lendama,“ üritab Silver kirjeldada, mida ta esinemiste ajal tunneb.

Selleaastane Viljandi pärimusmuusikafestival oli just Silveri teema – rütm ja pulss. Üldse on folk sügavale Silverisse pugenud, sest ta on ise Viljandis õppinud. „Meelsuse poolest on see ikka väga eriline ja hästi positiivne üritus. Põnev on jälgida pärimusmuusika arengut,“ ütleb ta. Tema sõnul võime küll tänapäeval unistada pärimuse kiirest elustamisest, kuid tegelikult võtab see ikkagi aega aastakümneid, kuni noored pärimusmuusikud saavad vanadeks headeks pillimängijateks.

Silveri jaoks on ka huvitav jälgida pärimusmuusika tendentse, kuidas eri maades kuulavad folkmuusikat eri vanuses inimesed. Näiteks Inglismaal kuulavad seda põhiliselt endised hipid ehk vanemad inimesed ning noorte jaoks see nii lahe muusika ei tundu. Eestis on aga jällegi vastupidi.

Vaata Silver Sepa esinemist Viljandi pärimusmuusika festivali avamisel:

Silver Sepp mängimas kausitrumme RO:TORO koosseisus:

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta