Esimene mälestus erinevusest meenub mulle seoses jäätisega. Raekoja platsi kohvikus Pingviin valisin mina lapsena alati maasikajäätise, minu vanemale vennale aga maitses šokolaadi oma. Venna valik tõmbas tollal minu tähelepanu ja ma pärisin iga kord uudishimuga, miks ta teistsuguse jäätise tellis. Praegu ma mõistan, et see oli lihtsalt maitse asi. Vaatamata erinevustele naudime me nüüdki koos jäätiste söömist ja teineteise seltskonda. Maitse-eelistused on meil siiani erinevad.
Peale jäätise ja sõpruse vennaga meeldib mulle, kui inimesed on minu ümber õnnelikud. Aga kuidas õnne saavutada? Heaolu keskuse asutaja Inglismaal Nik Marks leidis, et oma püüdlustes peaksid riigid keskenduma mitte tootmise efektiivsusele, vaid inimeste heaolu tagamisele, mõjutades seejuures võimalikult vähe looduskeskkonda. Oma kõnes TED.com portaalis räägib Marks muuhulgas sellest, et üks põhilisi õnne tegureid on seoste olemasolu ja nende hoidmine. Ehk ennekõike just sotsiaalsed seosed aitavad meil olla õnnelikumad. Mida tugevam ja positiivsem on meie seotus teiste inimestega, seda õnnelikumad me ise oleme. Nii lihtne see ongi!
Kirjeldatud teooriast saame me järeldada, et sidusamas ühiskonnas elavad õnnelikumad inimesed ja hierarhilises klassiühiskonnas õnnetumad. Kui see seos siin tundub pealiskaudne, soovitan lugeda post-darwinistliku teooria järgija Richard Wilkinsoni raamatut „Mind the Gap: Hierarchies, Health and Human Evolution.”
Viimastel nädalatel olen meedias, võrgukommentaarides ja lihtsalt suhtluses rohkesti kohanud arutelu inimeste erinevuste, diskrimineerimise ja tolerantsuse ümber. Arutelu käivitati ilmselgelt TTÜ projektiga „Erinevus rikastab”.
Üllatusega avastasin, et minu kõrvalmajas elav inimene, kellega ma samas kassajärjekorras seisin, jagas „neid teisi” ehk endast erinevaid siiani neegriteks, tibladeks, moslemiteks, terroristideks jne. Kujutate ette! Nagu poleks olnudki kahte aastakümmet avatud piiridega ega kümmet aastat interneti laia levikuga. Kahjuks pidin meediauurijana oma naabrile kassajärjekorras ütlema, et neid „teisi“ ei ole olemas. Nad on meie ettekujutuse vili.
Nende teistsuguste sotsiaalsete gruppide puhul on tegemist konstruktsioonidega, mida luuakse ja edastatakse läbi massimeedia ja mõnikord kasutatakse neid ka turunduses. Kui aga sinu majja astub või perekonda siseneb teise (sub)kultuuri, rassi või religiooni järgija, saab temast korraga reaalne inimene. Tal ei ole ninas suuri rõngaid ja pihus mürgitatud nooli. Võib-olla on see naljakate riietega noormees hoopis sinu venna poissõber? Ta ei sattunud sinu majja juhuslikult nagu telekast nähtud sotsiaalsete konstruktsioonide illustratsioonid. Teda on külla kutsunud sinu vend. Selle fakti olemasolust lõppeb massimeedia ja algab inimsuhtlus ning ligimesearmastus. Jah, see sama, millest kõneleb üks tuntud vana raamat.
Juba enne meid on sajandite vanune tegelane Don Quijote tõestanud, et tuuleveskitega võitlemine ei vii kuhugi. Tänapäeva reaalsuse tingimustes on sotsiaalsed konstruktsioonid meie peades sarnased tuuleveskitele. Võidelda nendega tundub mõttetu! Iga mitmelapselise pere ema, ülekoormatud kodutöödega koolilaps või üksinda elav pensionär teab, et elus on palju tõsisemaid probleeme, kui muretseda väljamõeldiste pärast. Hoopis vajalikum on suhelda inimestega ja luua sidusam kogukond, kus armastatakse ligimest ja ollakse seeläbi õnnelikumad. Tuuleveskitega võitlemine aga jäägu neile, kes ikka veel reaalsust eiravad.
Mõtle kaasa!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
