Viljandi pärimusmuusika festivali korraldati sel aastal juba 18. korda. Minu jaoks oli see aga esimene festival ning etteruttavalt pean ütlema, et olin pahane – pahane enda teadmatuse pärast, mis mind varem antud festivalist eemal on hoidnud.

Seekordse Viljandi pärimusmuusika festivali teemaks oli "Seest tuleb üks tants!". Et festivalist rohkem teada ja ennast põhjalikult ette valmistada, uurisin festivali peakorraldajalt Ando Kivibergilt, mida antud teema tema jaoks tähendab: „Viljandi festival on alati otsinud võimalusi, kuidas omaaegsest talupojakultuurist pärit püsiväärtuslike rahvakunstinähtusi tänapäeva ühiskonnas loomulikul teel uutes olukordades elule aidata. Oleme pööranud palju tähelepanu pillimuusikale ja laulule, kuid tantsule – vaatamata sellele, et ta on muusikaga lahutamatult seotud - andsime fookust seni liialt vähe. Äsjasel festivalil rõhutasimegi tantsu ning pillimängu omavahelist seost. Meil on suure osalejaskonnaga lavatantsukultuur oma järjest keerukama koreograafiaga. Kuid selle kõrval võiks olla ka vabade inimeste vaba suhtlus tantsu kaudu, tants kui elu hooratas – see ei tohiks olla ainult diskosaalide pärusmaa.

Lavatantsu kõrvale on tasapisi kerkinud tantsuklubide kultuur, mis on eeskuju saanud ungarlaste kuulsalt tanchaz-liikumiselt. Osalejaid on selles seni olnud suhteliselt vähe, kuid seda tähelepanuväärsem on nende innukus. Avaldasin juba enne festivali lootust, et meil õnnestub seekordse teemapüstituse kaudu sellele liikumisele hoogu juurde anda. Kui mõelda sellele, kui palju rahvast pidevalt meie tantsupõrandal oli, tundub see siht korda läinud olevat.“

Samuti soovisin ma teada saada, mida Ando Kiviberg soovitab esmakordsel folgitajal festivali ajal kindlasti külastada, vaadata ja kogeda: „Võimalikult mitmekesise pildi saamiseks soovitan külastamiseks programmist välja valida mõned välikontserdid ja vähemalt ühe sisekontserdi. Kindlasti tasuks osa võtta ka mõnest õpitoast, et festivali emotsioon võimalikult vahetult endast läbi lasta. Meil on igal aastal kavas meestelaulu toad, kus mehed isekeskis tähtsaid maailma asju läbi laulavad ja arutavad. Naised sinna küll ei pääse, kuid neile on paljude teiste ettevõtmiste seas valla näiteks regilaulupesa. Kokkuvõttes on aga kõige tähtsam ise programm rahulikult läbi vaadata ja vastavalt oma maitsele leida need tegevused ja kontserdid, kus osalemine tundub tark tegu. Viljandi pärimusmuusika festival on vabade inimeste vaba pidu.“

On laupäeva hommik, Viljandi pärimusmuusika festivali kolmas päev. Kuna töökohustused hoiavad nädala sees pealinnas, siis festivalile saan siirduda alles nüüd. Tallinnas on 17 kraadi sooja ning ilm kisub vihmale. Näen oma koduaia taga naabrite külalisi, kes püüavad väravast sisse tulla. Teen neile värava lahti ja uurin, mis teoksil. Saan vastuseks, et tunni pärast stardivad nad Viljandi suunas – Folgile lähevad. See on esimene julgustus oma teekonda vihmale pöörduva ilmaga jätkata - ma ei ole ainuke, kes sellise ilmaga vabaõhuüritusele sõidab!

Lõuna. Tantsukleidid on kottidesse pakitud ning sõidan sõbranna juurde. Palun, et ta vihmakeebi ning vihmavarju kaasa võtaks, sest suures suvehulluses olen ise sellised abivahendid koju unustanud. Ja lähebki lahti sõit Viljandi suunas – me sõidame Folgile!

Järgmine tagasilöök – oleme Piletilevi piletimüügi automaadi ees ja püüame osta festivali päevapiletit, kuid – oh imet – me ei leia nimekirjast sellist üritust! Helistame infotelefonile ning saame teada, et piletite eelmüük on lõppenud ning päevapileteid saab osta üksnes kohapeal, pileti hinnaks on 500 krooni. Kas on ikka mõtet Viljandisse sõita? Hind on küllaltki krõbe ja ilmaga ei ole ka vedanud... Lepime siiski kokku, et sõidame ja vaatame! Kui peaksime pettuma, siis tuleme pealinna tagasi.

Esimest korda elus ei ole ma valmistanud ette sõidulegendi, ma ei ole tutvunud linna plaaniga, ma ei tea täpselt kuhu me sõidame. Meid ootab küll Viljandi, aga mõeldud ei ole millelegi – ei ööbimisele ega konkreetsele päevakavale, veel vähem Viljandisse jõudmisele.

Poolel teel Viljandisse hakkavad pilved taevast hajuma, päike pistab oma nina välja ning 40 kilomeetrit enne Viljandit oleme sunnitud tegema peatuse, et soojade pikkade riiete asemel mugavad ja kerged kleidid selga tõmmata. Õues on 27 kraadi sooja. Mõistame, et sõidame õiges suunas ning tulemas on tore päev ja nädalavahetus. Kahtlused ning kõhklused on kadunud.

Olen Viljandis küll varem käinud, aga mitte nii nagu praegu. Lapsena käisin koos vanaemaga lossimägedes turnimas ning kooliekskursiooniga teatrietendusel. Otsime seega enne linna sisse sõitmist üles kaardi, millelt näeme, et sõita tuleb ainult otse ja kohe olemegi kohal. Kaardilt tundub linn väga suur ja hirmutav, kohale jõudes on kõik aga vastupidi. Saame kohe aru, kus pidustused toimuvad, sest suured rahvamassid sagivad edasi tagasi. Hinges on hea rahulolu  - oleme õigel ajal õiges linnas.

Auto parkimisele kulub küllaltki palju aega, sest linn on võõras ja festivali külastajaid on teisigi. Haarame kaasa piknikuteki ning fotoaparaadi ja läheme rahvamassiga kaasa. Varsti olemegi juba keset mõnusat muusikat ning melu.

Helistan ühele paadunud Folgisõbrale ja palun tal meiega kohtuda, sest tahame saada soovitusi, mida üks korralik folgitaja Viljandis festivali ajal tegema-nägema peaks ning kus ja kuidas oleks mõistlik ööbida.

Folgisõber ilmub välja, nägu naerul, seljas katki rebitud meremehesärk ning esimese asjana kallistab meid soojalt. Selline inimene külvab minusse tohutult energiat ja seiklustejanu. Kui kavas on parimatele üritustele ringid ümber veetud ja olen kätte saanud pika koolituse selle kohta, et „OK“ asemel ütleb üks korralik eestlane ja folgitaja „HÜVA“ ning et ööbida on hea ka kiriku kõrval kraavipervel, läheme igaüks oma teed. Meie siirdume linna jalutama ning erinevate kontserdipaikadega tutvuma; meie Folgisõber läheb aga oma teed.

Raamatud taaskasutusse! Pildistas Liis Remmelg

Kulutame palju aega erinevate müügilettide vahel üha ilusamaid ja vaimukamaid asju vaadates, katsudes ja ostes ning tõdeme nii mõnigi kord, et raha oleks pidanud palju rohkem kaasa võtma - lettidel on palju sellist, millest oleme pikalt unistanud aga mida kaubanduslettidelt saada on võimatu. Siirdume pärast mitmete kokkulepete ja kontaktide vahetamist edasi kontserdipaikade suunas.

Kaardistades oma mällu kontsertide paigad, haarame tee pealt kaasa karastavad joogid ning siirdume ühte purskkaevuga parki, kus võtame puu vilus istet ning naudime eemalt kostuvat muusikat, inimesi ja rahulolu enda sees. Mõnuleme selliselt tunde! Kui keha on piisavalt energiat kogunud, kõnnime edasi – nüüd lossimägede suunas. Taevas hakkab õhtuselt tumedamaks kiskuma, inimesed muutuvad ümberringi rõõmsamaks ning leiame järgmise peatumiskoha kõrgel künkal vaatega järvele. Jälle on kosta head muusikat, mis paneb jala tatsuma ning käed rütmi kaasa lööma. Nii me istume selles mõnusas öös, jahe tuul sasimas juukseid ning ümberringi kostumas teiste folgitajate rõõmuhõikeid ja jutusuminat. Inimesed on kogunenud ringidesse ja naudivad õhtut.

Kell läheneb südaööle, oleme ikka oma õhukestes kergetes kleitides. Me ei ole külastanud veel ühtegi kontserti, aga tunneme, et oleme saanud suure ja mõnusa kogemuse osaliseks juba praegu. Sõbrannal heliseb telefon, helistab järgmine Folgisõber ning uurib meie tegevuste kohta. Kohtume temaga ning planeerime ülejäänud öö koos kontserte külastades veeta.

Ühtäkki tunnen endas tõsist väsimust ja uurin, millise kraavi pervele ma ennast pikali võin visata, et hommikuks minust sajad inimesed üle ei oleks trampinud. Mulle pakutakse aga magamiskohta hoopis kiriku taha autosse, kus on laiali laotatud suur madrats. Auto on ettenägelikult pargitud suure pärna alla, et hommikul päike tülitama ei tuleks. Ja nii ma seal magasin sügavalt hommikuni, auto luuk pärani lahti ning kõrvalauto seltskond minu und valvamas.

Hommikul äratab mind naabrite jutusumin, olen suurepäraselt välja puhanud. Naabrid hõikavad mind kohvi nautima ning pärast pikemat ärkamist avastan, et olen terve öö autos üksi maganud. Kus on minu sõbranna? Millise puu all tema küll magab? Avastan, et autost on kadunud kõik magamisriided  peale minu omade – keegi on käinud ja need kaasa viinud! Ju ta leidis endale kuhugi magamiskoha. Varsti ta saabubki koos hunniku tekkide ja patjadega, olles maganud lähedalasuvas hoovis võrkkiigel. Tunnen, et oleme mõlemad võtnud laupäevasest festivaliööst kõik ning oleme enda tegemiste ja plaanimatusega ääretult rahul.

Hommik Folgi moodi. Pildistas Liis Remmelg

Valmistudes viimaseks festivali päevaks, sööme tubli hommikusöögi Lossi tänaval asuvas Viljandi kohvikus – seda kohvikut lihtsalt peab Viljandis olles külastama! – ning siirdume melu keskele tagasi. Teele jäävad kaunid kunstinäitused ning põikame läbi ka kirikust. See on ainus koht, kus on sel hetkel vaikus, rahu ning mõnus jahedus.

Mulle jäi kõrvu kumisema festivali peakorraldaja Ando Kivibergi soovitus kuulata külalisi Iirimaalt - Michelle O`Brian and Friends - ning siin ma olen! Ruumi on kõigile ja kui alguses istun keset platsi äratallatud murul, siis varsti hakkab keha suurepärasest muusikast nii võnkuma, et leian ennast lava eest tantsimast. Suurepärane kontsert!

Kui küsisin Ando Kivibergilt, miks ta korraldab Viljandi pärimusmuusika festivali, siis sain järgmise vastuse: “Väga lihtne oleks öelda, et sellest on saanud lihtsalt harjumus. Samas võin kinnitada, et minus elab vägagi jõuliselt edasi veendumus, et iga inimene vajab kokkupuudet pärimusmuusikaga. See on oluline mõistmaks, kes me oleme ning kes on need, kes meie ümber elavad. Festival on lihtsalt üks vorm, kuidas pärimusmuusikat kui ühe rahvakillu kultuurilist eripära tutvustada ja elus hoida. Viljandi pärimusmuusika festival on inimestele hea põhjus kokku saamiseks, ühiselt meeldivate muusikaliste elamuste nautimiseks, sõbraliku õhkkonna kogemiseks ning mõnes mõttes ka enese kultuuriidentiteedi kinnitamiseks.“

Eelnev kirjeldus vastab täielikult sellele elamusele, mille ma festivalilt kaasa sain. Tunnen, et Eesti inimest on vaja veelgi rohkem pärimusmuusikaga kokku viia. See ei ole üksnes heietamine, nagu palju arvavad. Enamasti mängitakse rütmikat muusikat, millega tänapäeva inimene rohkem harjunud on, aga millega ta pärimusmuusika vallas vähem kokku puutub ning selle kõige juures on võimalik kogeda ka mõnusaid seiklusi ning ekstreemsusi.

Pärast festivali uurisin Ando Kivibergilt, keda tema kõige rohkem nautis. Noh et teaksin, milliste esinejate plaate võiksin poodidesse otsima minna. „Mulle meeldisid kõige enam Tsuumi Sound System Soomest, Ale Möller Band Rootsist ja Michelle O`Brian and Friends Iirimaalt. Nende näol oli tegu tõeliste meistritega. Tahtsin näha ka norralaste Frikari tantsuetendust, kuid pidin koos paljude teiste huvilistega ukse taha jäädes tõdema, et meie tantsuteatri saal jäi liiga väikseks. Loodetavasti õnnestub meil Frikar kunagi, ehk isegi eelseisval hooajal, Eesti publiku ette tagasi tuua.“

Olen tagasi kodus, olen palju juurde õppinud, olen palju kogenud – olen targem. Nautisin nädalavahetusel suurepärast muusikat, piidlesin kaugemalt lossimäe nõlvalt tantsuetendust, tundsin ennast vabalt ja lasin inspiratsioonil ja kehal vabalt liuelda. Olen viibinud festivalil, mis andis mulle rohkem kui nädal aega puhkust ja seda ainult ühe nädalavahetusega. Trehvasin tuttavaid, kes kõik olid mõnusas rõõmsas meelelus – mida elult veel tahta!

Hüva - kohtume järgmise aasta suvel Viljandis 19. pärimusmuusika festivalil ehk vabade inimeste vabal peol!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta