Hämarus kui minu talvine sõber tuli mulle varakult jälle külla. See majatagune, mis akendest paistis, oli ikka ilma elavate hingedeta. Ühest külalisest oli ikka mulle vähe.
- Marek Vahula lood
- 20. detsember 2021
Seal söötis põllunurgas olid mõned puukesed kraavikaldal kasvamas ja esimene, kes üksinduse viis oli halli sulekuuega händkakk.
Paigalpüsimatu ta oli ja akende taga ei jäänud paigale minagi. Eks näljanäpistus ajas kaku liikvele ja nii ta metsakodust välja tuligi. Pooltund suure kakuga ei saanud veel otsa kui kolmaski uus külaline minu pilku haaras.
Näljanäpistus ajas ka metskitse metsast välja. Temagi tuli lisa otsima söötis põllu pealt. Õhtutund kolme külalisega sai mööda. Mööda said ka üksinduse hetked ja pimedus haaraski minu auväärt külalised enda embussesse.
Sebisin natuke õhtuselt ringi ja üksildane mees oligi kolme külalisega ühest talveõhtust leidnud väikese talveõhtu loo.
Kauksi, 1997.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
