Täna, 19. jaanuaril kell 19 esineb Vanalinna Muusikamajas duo „Leana ja Hartwin“. Pakume teile lugeda intervjuud Hartwin Dhoorega – selle duo ning edukate folgibändide „Estbel“ ja „Trio Dhoore“ liige Belgiast. Hartwin elab Saaremaal ja teeb muusikat koos oma abikaasa Leana Vapper-Dhoorega.

Mis inspireerib Sind muusikat looma ja kuidas muusika sünnib?

Mul oli õnn üles kasvada Flaamimaa (Belgia) folgimaastikul. Kui olin laps, ei toimunud veel paljutki tänapäevastest asjadest. Hiljem tekkis noorte kuttide ansambel Madingma, edasi Fluxus ja Naragonia – minu suurimad inspiratsiooniallikad. Nad on loonud kogu oma muusika ja stiili ise – saksofonil, torupillidel.

15-16-aastaselt sain esimese tõuke. Mind ümbritsesid tolle aja kenad folgibändid, käisime tantsuklubis, näiteks noorte sagedases ajaveetmiskohas Boombal’is. See oli imeline elu! Samas see, mis koolis toimus, polnud kuigi imeline. Võis ju mängida elektrikitarri või muud sellist… Aga Boombal päästis minu silmis akordioni.

Lapsena mängisin kromaatilist akordionit, kuid muusikakool polnud minu jaoks. Kui miski ei inspireeri, siis tuleb lihtsalt ära minna. See polnud minu maailm.

15-aastasena kukkusin muusikakoolist välja, läksin suvekooli ja kogusin piisavalt raha, et osta omale diatooniline akordion ning mängida muusikat CD-de põhjal. Mulle meeldib folkmuusika madal profiil – inimestel on mugav sellele ligi pääseda, see on lähedane.

Hartwig ja vennad väga kaua aega tagasi. Erakogu
Hartwig ja vennad väga kaua aega tagasi. Erakogu

Kuidas te Leanaga kohtusite?

Kui olin 20-aastane, elas Leana juba mõnda aega Belgias. Minu muusikust sõber küsis, kas tahaksin osaleda Ethno Sloveenia laagris. Öeldi, et „kui soovid sinna minna, pead helistama Leanale.“ Tema (Leana) pani kokku osalejate nimekirja ja korraldas reisi. Helistasin. Sel hetkel töötas Leana lapsehoidjana Gent´i linnas, muusiku Wim Claysi juures, kel on 4 tütart. Ma ei läinud siiki laagrisse, aga hiljem kohtusime ühe folgiklubi jämmisessioonil. Folgiinimesed lähevad sinna pärast kontserte… Tahtsime veel ja veel kohtuda. Mulle jättis kustumatu mulje tema hääl, kui talle helistasin. Olin sellest nii liigutatud – nii ülipehme, õrn. Ma ilmselt armusingi alguses Leana häälde. See tegi minuga midagi.

Mis on professionaalse ja hobimuusiku vahe?

Sa ise oled see, kes otsustab, kas oled hobimuusik või professionaalne. See on kõik peas kinni. Elus ei ole mingeid reegleid, ei pea olema ülikooli diplomit. Hakka lihtsalt harjutama ja tee omale bänd – kõik muu tuleb ise.

Elame interneti-maailmas. Nii palju, kui seal on inimesi, kes ütlevad, et muusikuks olemine on halb mõte, on ka neid, kes väidavad vastupidist. Kui sul on aega ja motivatsiooni, siis pole see raske.

Mina koos vendadega eelmisel aastal esinemas 30CC teatris Flandrias. Erakogu
Mina koos vendadega eelmisel aastal esinemas 30CC teatris Flandrias. Erakogu

Mis on Sinu jaoks muusika?

Sellele küsimusele on nii palju vastuseid. Minu jaoks on see definitsioon elus mitmeid kordi muutunud ning muutub ka edaspidi. Praegusel hetkel on muusika esmajärjekorras midagi, mis ühendab. Seda on meie elus väga vaja – luua inimestega kontakt. Usun, et kõik, mis on sulle antud, et muusikat teha, tuleb ära kasutada.

Rääkisin ühel päeval sõbraga juttu, kes ütles: su ülesanne on oma talenti jagada, pole hea seda ainult endale hoida. Seega on muusika minu töö, mis toob inimesed kokku. Teisalt on see ka teraapia, väga suur tervenemise protsess. Võib isegi öelda, et see on minu jaoks tugevam, kui jooga, muusika on meditatsioon. Kui tõeliselt keskenduda, siis võib isegi oma kehast väljuda.

Mängin muusikat iga emotsiooniga ja see teeb rõõmsaks, kui oled kurb. Kui ma ei tea vastust mõnele küsimusele, siis mängin pilli ja kohe tuleb ka vastus. Seega, muusika on minu jaoks inimeste ühendamine ja tervendamine!

Milliseid pille mängid ja miks just neid?

Mängin diatoonilist akordionit. Ma ei oska nimetada täpset põhjust, miks just selle instrumendi valisin, aga kui nägin inimesi sellel mängimas, siis miski kõnetas mind. Mulle meeldib, et see on justkui kaasaskantav klaver. Samuti on see minu jaoks on inspireerivam kui kromaatiline akordion, sest diatoonilisega on tõeliselt mänguline leiutada, kuidas sama noodirida esitada: võin iga lugu mängida neljal erineval moel ja otsustada, milliseid aktsente lisada, et lugu inspireerivamaks teha. Kromaatilise akordioniga on see samuti võimalik, kuid siis pead olema suuteline seda väga kõrgel tasemel mängima. Kui esitad midagi uut, võib see olla küll keerulises helistikus, aga diatoonilise akordioniga leiad alati viisi, kuidas seda teha ning alati jääb mängulisus.

Kunagi oli Flaamimaa Etno-laagris (Ethno Flanders) üks India poiss väga keerulise looga. Mina ja mu sõber läksime seda õppima ja mängisime terve öö, et saada aru, kuidas see viis käib. Lõpuks õnnestus meil seda mängida, aga see oli ikka üliraske… Meloodia ja bass käivad sellel pillil käsikäes ning neid saab kohe omavahel siduda.

Hartwig ja sõbrad lõkketule ääres. Erakogu
Hartwig ja sõbrad lõkketule ääres. Erakogu

Millistes kollektiivides oled mänginud?

Mängin Estbelis ja Trio Dhoores. Minul ja Leanal on ka duo. Olen tegelikult teel selleni, et luua Eestis veel üks duo. Kui soovin siin elada, siis on oluline luua uusi kontakte ja bändi tegemine eestlastega viib uute kohtumisteni. Muusikuna tunnen, kuidas erinevate inimestega suheldes rikastun. Kui on piisavalt vahendeid, et ellu jääda, siis sellest mulle piisab. Aga tõeline tasu on võimalus kokku puutuda niivõrd imeliste inimestega!

Trio Dhoore on mu vanim bänd: olen vendadest keskmine, kitarrist on mu noorem ning rataslüüramängija vanem vend. Hakkasime musitseerima kodus ja olin kusagil 16-17 aastat vana, kui mängisime oma kodukülas iga-aastasel Kermise (traditsiooniline laat Madalmaades) turuplatsil. Nii see kasvas. Praegu tulime just Austria ja Saksamaa tuurilt. Muusikuna võid mõnikord olla pahane, kui on liiga palju tööd, aga ma olen ka aastaid kontoris töötanud ning mõistan seeläbi hästi, kui õnnelik ma olen, kui teen seda, mis päriselt meeldib. Kui mu lapsed tahaksid kunagi muusikuteks saada, soovitaksin neil esialgu teha mõnda keerulist tööd. Kolme aastaga, mil tegin tavatööd, kogusin raha, et osta omale head pillid ja see oli minu jaoks väga loogiline samm.

Kus oled Sa esinenud ning mis on olnud huvitavamaid ülesastumisi?

Olen erinevate projektide raames esinenud peaaegu igas Euroopa riigis: Portugalis, Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal, Belgias, Saksamaal, Austrias, Hollandis, Taanis, Rootsis, Soomes, Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas, aga ka Inglismaal, Iirimaal ja Šotimaal ning Kanadas.

Üks kõige huvitavamatest kontsertidest oli Goderichis (Ontarios, Kanadas), külas, mille hävitas suur tornaado ja mis ehitati uuesti üles. Saabumise õhtul tõusis taevasse jälle väike tromb. Õnneks said kannatada vaid mõned majad, keegi surma ei saanud, kuid see oli mulle kui flaamlasele väga hirmutav kogemus. Kontserdid selles külas olid aga hiljem väga erilise energiaga ja inimesed tundsid end suures üksmeeles.

Teine imeline kontsert oli Shetlandi saartel (Šotimaal). Tuuritasime kuus päeva, minnes kõigile väikesaartele ja esinedes kohalikele talupidajatele. Seal on lihtsalt nii ilus. Imeline.

Väiksed lapsed annavad inspiratsiooni. Erakogu
Väiksed lapsed annavad inspiratsiooni. Erakogu

Mida Sa vabal ajal teed? Ja mis toob Sulle hingerahu?

Kui ma ei esine, siis naudin Leanaga Saaremaad ja mängin sõpradega discgolf’i – sport, mille avastasin Eestis ja mis teeb mind uute inimestega tuttavaks. Eestlased pole väga head rääkijad, sestap on hea lihtsalt mängida ja koos olla, ilma et peaks palju rääkima.

Mis on Su soov tänapäeva noortele?

Et nad leiaksid mooduse, kuidas avada oma tõeline olemus. Et nad avastaksid anded (need on kõigil!), arendaksid neid ja jagaksid maailmaga, et inspireerida teisi.

Mis on Sinu unistus? Mis võiks maailmas olla teisiti?

Elada üheskoos ilma sõjata, maailmas, kus kõigil on teineteise vastu austus. Inimesed muutuvad tõeliselt õnnelikuks siis, kui nad teisi aitavad. Meil on vaja õppida teistele andma sama palju, kui võtame. See peab olema tasakaalus. Tasakaal on parema maailma võtmesõna.

 

© 2018 Reval Folk

Jaga: