Olen loomult uudishimulik ja kui tööl pakuti võimalust sellisest projektist osa võtta ja seda oma tööajast, siis võtsin seda kui väljakutset (esineda võõrale kuulajaskonnale teemal, mis on minu jaoks seni olnud kauge ja võõras). Noorena mõtlesin ka õpetajaametile ja see projekt oli võimalus proovida, mida tähendab klassi ees rääkida ning veel sedasi, et see huvitav oleks. Ühtlasi tundus see mulle ühiskondlikult oluline teema, millele (kuigi seda kajastatakse) ei pöörata siiski piisavalt tähelepanu. Samuti oli see minu jaoks pisikese heateo tegemine neile õpilastele, kellele tundi andsin.

Kus sa tunde andmas käisid?

Eelmisel aastal rääkisin kahes koolis, Tallinna Inglise Kolledž ja Kiili Gümnaasium, siis oli tegemist 7. klassiga mõlemal puhul. Sel aastal andsin Nõmme põhikoolis 2-le 8.klassile, Jüri gümnaasiumis 2-le 10. klassile ja Loo Gümnaasiumis korraga 7. ja 8. klassile. Lihtsam on anda tundi vanematele klassidele, sest nad olid aktiivsemad ja julgesid arutleda ja küsida. See tegi tunni kahepoolsemaks ja huvitavamaks.

Millised on olnud noorte reaktsioonid?

Kuigi noored arvavad ennast teadvat väga palju, siis neid tegelikult väga huvitavad teemad, mis on seksiga seotud. Neil on omad tõekspidamised, müüdid ja arvamused ning nad ootavad, et saaksid neil teemadel rääkida. Ilmselgelt on klassid aktiivsemad, kui õpetajat klassis pole, sest nad saavad käituda vabamalt, neil pole “kontrolli” kuklas, et keegi pärast manitseks ja siis on ka tunnid sujunud aruteluna.

Mis mulle kindlasti üllatusena ei tule, on kondoomide MITTE kasutamine vahekorra ajal. Põhjus lihtne, noored ei taju ohtu ega riske, mida nad endale vahekorda astudes võtavad, nad on väga usaldavad ja arvavad seda ka oma partnerist. Kui tunni lõpuks olin teema käsitlenud, siis vähemalt klassiruumis arvati üksmeelselt, et kui olla vahekorras, siis kondoomiga, kui ei tunne oma partnerit.

Kindlasti on noortele üllatuseks, et HIV ei ole enam narkomaanide ja prostituutide probleem. Ilmselgelt on see hoiak juurutatud sisse vanemate poolt ja kindlasti ka meedia kaudu jõuab nendeni palju müüte ja valeinfot. Ei mõelda niipalju ette, et narkomaanide ja prostituutidega lävivad ka tavalised inimesed, kes siis hakkavad haigust levitama teiste endasuguste hulgas.

Mis oli sulle selle kõige juures kõige suurem väljakutse?

Kõige raskem oli endale teema selgeks teha ja seda nii, et ei peaks lugema seinalt maha. Esimestes tundides oli see kindlasti raskem, et väga kindlalt teemat juhtida ja mahutada kõik vajalik ühe tunni sisse. Sel aastal oli oluliselt lihtsam meelde tuletada ja tundide andmisel tundsin end kindlasti vabama ja rahulikumana.

Alguses arvasin, et on imelik minna klassi ette ja öelda „seks“ või „peenis“ või „vaginaalne“, aga peale esimest tundi see hirm kadus. Kuna ma ei rääkinud midagi roppu ega ebaviisakat, siis ei ole lihtsalt sõnu vaja karta.

Rohkem olin pabinas siis, kui õpetajad jäid kuulama, sest tegemist on ikkagi täiskasvanutega, kes vastutavad nende laste eest koolis ja selle eest, mis neile õpetatakse. Ikka tekib väike hirm, et äkki ma ei tee kõike päris õigesti… Aitas mind just see, et ma ise sisestasin endale, et ma ju ei ole spetsialist ja kui keegi midagi küsib, siis mina vastan minule antud teadmiste piires ja kui vaja, saan juhatada kellegi teise poole, kes tõesti süvitsi teemat valdab.

Mida selles projektis osalemine on sulle andnud?

Kindlasti on andnud julgust esineda täiesti võõrale publikule. See nõuab omajagu julgust, et võtad teema, mis on üsna delikaatne ja tutvusta seda siis inimestele, kellest sa midagi ei tea. Samuti olen endale selle osalemise lahti mõtestanud nii, et isegi kui paar last tervest klassist hakkab mõtlema nt kondoomikasutuse peale või julgeb seda oma partnerilt nõuda või neil teemadel rääkida, siis olen ma teinud kellelegi head, kasvõi kaudselt!

Lisaks kõigele muule olen rohkem rääkinud neil teemadel oma sõprade ja tuttavatega (vanus ca 25-45) ja olen näinud väga üllatunud nägusid statistika kohta ja võib-olla on ka mõni neist hakanud mõtlema enda kaitsmisele.

Miks otsustasid jälle kaasa lüüa?

Oluliselt pole põhjused muutunud, miks ma algselt kaasa lõin projektis ja nüüd ka. Küll aga oli see mulle oluliselt lihtsam, ma teadsin mida oodata ja ilmselgelt oli eelmisel aastal saadud positiivne tagasiside suureks tõukeks uuesti kaasa lüüa. Kuna mu tööülesanded igapäevaselt on hoopis erinevad, siis on selline projekt ka vaheldus igapäevatööle ja –toimetustele. Kui ka tulevikus see projekt on tulemas, siis praegu arvan, kindlasti, et lööksin selles kaasa.

Kellel soovitad järgmisel aastal külalisõpetajana kaasa lüüa?

Mul on üks tore töökaaslane, kelle kodune keel on olnud ka vene keel, mistõttu tema osalemine oleks väga tänuväärne, sest paljud, kes tahavad loenguid anda, ei suuda seda teha vene keeles. Kuna mulle tundub, et vene noored ja vene keelt kõnelev elanikkond elab mingis oma “mullis” ja on tihti infosulus, siis peaksid nemad olema eelisjärjekorras taolistele koolitustele tulevikus, leiduks ainult toredaid koolitajaid.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta