Kolmest kevadest koos metsisemängudega oli korraga saanud minevik. Selline head päikest ja tähtsaid tegusid täis.

Lehekuu keskpaiga hommik bussiootel seal Remniku ja Alajõe vahel teepervel oli ühe suure teo lõpetuse mälestuseks saamas. Läbikäidud Kõrvemaised ja Alutaguse ligi üheksakümmend metsisemängu tahtsid olla kaitse alla võetud ning mina kui mooramees ja musta töö tegija olin nad kõik üle kontrollinud.

Juba tõusnud päike näitas pisut kurvale aga õnnelikule bussiootajale valgust ja seal pisut eemal kuuseladvas mängis kõrvukräts oma ürgset mängu. Ta sebis siia-sinna ega andnud mulle ega endale asu. Võib-olla talle meeldis päiksetõus samaoodi kui mullegi ja seda kinnitas ta oma rahutu hingega mullegi.

Vahel lendas ta naaberpuude otsa, aga suure kuuse latv oli ta vaieldamatu lemmik. Rätsu mäng tõi mulle uued mõtted pähe. Et metsisekevaded on nüüd möödanik ja tuleb teisiti ja uut moodi elus edasi kulgeda. Õnnelik ja tähtis olin ma üksinda seal varajases päiksetõusus ja üksinda mängiv räts jäigi minust sinna maha. Tähtis ja õnnelik metsisemehest meister oli näinud mängivat öökulli, kes nagu tänas mind selle eest, et ma nii varajane tõusja jälle olin olnud.

Remniku, 1994.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta