Hunti peetakse ohuks meie loomakasvatusele, kuid meie hirm on ekslik. Kiskjaid on vaja looduse tasakaalu taastamiseks.

Brora lähedal, John o’Groatsist 60 miili kaugusel, on mälestusmärk, mis väidetavalt tähistab seda kohta, kus tapeti viimane Sutherlandi hunt. Sõidan autoga sealt tihti mööda. Mälestusmärk ütleb, et hundi tappis jahimees Polson, umbes aastal 1700.

Ma tunnen seda pärimust. Selle kohaselt seisis Polson hundipesa juures valvel, samal ajal kui ta pojad seal kutsikaid tapsid. Kui emahunt jahilt naasis ja oma kutsikatele appi tormas, möödus ta jahimehest, kes hundil sabast kinni haaras. Hundipesast – kuhu ei langenud enam valgust, sest Polson ja hunt võitlesid selle sissepääsu juures – kostus gaelikeelne murelik hüüe: “Isa! Mis valgust varjab?” Polson vastas: “Kui saba tuleb küljest ära, küll siis teada saad!”

See on ebatõenäoline lugu, isegi omasuguste seas. Huntide ajalugu on pungil sedasorti machismot ja müüdiloomet. Selles on kõik tavalised koostisosad: kuri hunt, südi jahimees, õnnelik pääsemine. Kas see tõesti leidis aset? Ilmselt mitte. Siiski, olenemata sellest, kas Polson on selles süüdi või mitte, pole Šotimaale ühtegi metsikut hunti jäänud.

Aastaks 1700 olid nad juba pikka aega välja surutud ka Inglismaalt ja Walesist – ehkki nende vana territoorium on säilinud kohanimedes: Ulthwaite, Wolfenden, Wolfheles, Wolvenfield. Ka nende surm: Woolpit, Wolfpit, Woolfall. Kõikjal Euroopas käis sajandeid sõda hundiga – selle universaalse antikangelasega, kuriloomaga folklooris, teravate hammastega vanaemaga, kel läige silmis – ja hunti jahiti halastamatult kõikjal, kus inimesed elasid, ta oli tagakiusatud, sõltumata kontinendist ja kultuurist.

Euroopas taandusid need, kes ellu jäid, vähestesse enklaavidesse, leides varjupaika Apenniini mäestikus või põgenedes itta, Karpaatidesse ja Balkani poolsaarele. Seal, eksiilis, pidasid hundid vastu, oodates võimalust, valmistudes oma võidukaks tagasitulekuks.

Kuigi Euroopa hundi kadumise trajektoor on häiriv, on see samas tuttav. Oleme hästi tuttavad graafikutega, mis näitavad inimese arengut, samas kui kõik muu taandub. Tundub, et kõikjal, kuhu me läheme, põhjustame me surma ja hävingut, hävitades sammhaaval loodust. Kuid viimase sajandi jooksul on hakanud end kirjutama teistsugune narratiiv. Euroopas on põlluharimise ja maakasutuse mustrid muutunud suures ulatuses, kuna ääremaad – liiga kallis või liiga ära kurnatud, et olla väärt põllutöö pingutusi – langevad kasutusest välja. Kuna kariloomade väärtus on langenud, on noored samuti maapiirkonnad üha enam hüljanud, liikudes linnadesse. Kui nad seda teevad, jääb üha enam maad peremeheta, kündmata, ohjeldamata. Arvatakse, et aastani 2030 viiva kolme aastakümne jooksul on ainuüksi EL-is hüljatud Itaalia suurune ala.

Samal ajal kui meie tähelepanu on olnud mujal, on loodus laienenud mahajäänud tühimikesse. Kui üheaastased põllukultuurid hääbuvad ilma inimese sekkumiseta, asuvad nende asemele põõsastik ja kiiresti levivad okaspõõsad. Siis juurduvad pisikesed puud ja pinnas hakkab uue eluga kattuma, kui maast kerkivad pehmetüvelised ja kõva varrega taimed, levitavad üle maastiku tihedalt täistikitud, elavat vaipa. Vaikne suveõhk vibreerib peagi putukate tillukestest tiibadest. Laululinnud tõstavad häält, heliredelil üles ja alla, häälestudes kui orkester. Jänesed, mägrad ja rebased kaevavad juurte vahele oma kodu. Hirved söövad räsitud karjamaadel ja hüppavad üle ümber kukkunud väravate. Mööda jõgede kaldaid sukelduvad saarmad ja koprad ehitavad oma tammi – mõned tagasi tulnuna, paljud uusi territooriume oma äranägemist mööda vallutades. Hiired pesitsevad vanades lautades. Metssead tuhnivad uutes metsades.

Kogu see utoopiline küllus ahvatleb kiskjalisi, kes hiilisid kohale, alguses vaikselt pinda sondeerides. Ilves: maapinna lähedal, kõrvatupsudega, varjudest läbi libisev, harva nähtav. Arvatakse, et mandril elab neist umbes 9000 või enam, olnud 20. sajandi keskpaigaks Lääne- ja Kesk-Euroopas kohalike väljasuremisteni kütitud. Pruunkarud: neid on 17 000, levinud Skandinaavias, Dinaari mäestikus, Karpaatide mägedes, Bulgaarias, Kreekas, Cantabrias, Alpides.

Ja otse loomulikult, hundid

Praegu on Euroopas hinnanguliselt 12 000 hunti, palju rohkem kui USA-s – kus halli hunti sarnaselt taga kiusati, kuni 70-ndatel jõustusid kaitsvad seadused – ja neid on nüüd dokumenteeritud igas mandri-Euroopa riigis. 2017. aastal märgati Luksemburgis peale enam kui sadat aastat esimest hunti ja Taanis nähti esimest hunti peale 200 aastat.

Eelmisel aastal kinnitati, et hundid on omale kodu teinud ühte Hollandi rahvusparki. Need kõik on inimrohked, intensiivse põlluharimisega, tihedalt asustatud riigid ning huntide kohalolek seal näitab, kui lähedalt meie levialad kattuvad. Hiljuti, kui Itaalias Scanno elanikud olid Covid-19 leviku peatamiseks siseruumides kinni, nähti nelja hunti läbi linna hirvekarja jahtimas; nad said ühe tagumise kätte ja pistsid selle sealsamas tänaval nahka.

Peamiselt elavad aga hundid seal, kus meie oleme taandunud. Ibeeria hundid rändavad nüüd Galicia tühjades külades ja Euraasia hundid külastavad endise raudse eesriide ääres mahajäetud külma sõja aegseid sõjaväerajatisi. 2000-ndate aastate alguses ületasid nad Poola tihedatest metsadest tulles Saksamaa piiri, leides varjupaika endistel armee katsepolügoonidel ja postindustriaalsetes varemetes. Nüüd on Saksamaal üle 100 hundikarja, igaühes viis kuni kümme looma, vahel ka rohkem. Seal, kus oleme tagasi tõmbunud, on nad kasvanud. Meie kaotus on olnud nende võit.

Aga võib-olla on see vale viis asjale läheneda. Ehk võiks nende võit olla ka meile kasulik; võib-olla annab nende tagasitulek märku muutustest paremuse poole, kogu ökosüsteemi jaoks. Viimastel aastatel on teadlased hakanud hindama täit mõju, mida üks tippkiskja, näiteks hunt, oma keskkonnale laiemalt omada võib. Teedrajav uurimus, mis suunab mõtlemist selles vallas, pärineb Yellowstone’i rahvuspargist, kus on 9065 ruutkilomeetrit kaitsealust maad, Wyomingi loodeosas. Sealne hallhundi taasasustamine keskkonda 1995. aastal, peale 70-aastast pausi, heidab valgust sellele, kuidas suured kiskjad mõjutavad kariloomi, kes on nende saagiks.

Mis puutub kanada hirve ja mustsaba-hirve Yellowstone’is, siis huntide tagasitulek muutis kõike. Ehki nad olid mõningase küttimisega – sealhulgas püssidega inimeste poolt – kogu aeg silmitsi seisnud, olid nad harjunud avatud maastikul vabalt ringi liikuma, süües siin ja seal. Nüüdsest muutusid suhteliselt rahulikud, päikesepaistelised rabad ja lõhnavad niidud kadalippudeks, kus nad sihtmärkidena liikusid. Nad muutusid närviliseks, kõhklevaks. Nad olid raiesmikel liikvel, väledates, valvsatesse rühmadesse tihedalt kokku hoides. Nad haarasid suutäisi käigu pealt ja sõid üleüldse vähem.

Ligikaudu samal ajal, kui hundid liikvele lasti, hakkas taastuma ka varem kohaliku väljasuremiseni kütitud puumade populatsioon, tulles tagasi Idaho keskossa jäävatelt põlislooduse aladelt. Sellise topeltsurve all vähenes kanada hirve arvukus umbes 15 aasta jooksul poole võrra.

Need, kes ellu jäid, käitusid teistmoodi: kui hundid olid ringi luusimas, taandusid nad metsa hämarusse, kus nad võisid salaja kambakesi uidata. Nad vältisid puumasid, kes on öösiti kõige aktiivsemad, hoidudes kohtadest, kus neid võinuks pimeduses lõksu püüda või kõrgemalt ootamatult tabada – jäärakud, paljandid, nõlvad. Nad ei elanud enam keskkonnas, mis oli määratletud veesilmade ja karjamaade poolt, mitte isegi küngaste ja jäärakute poolt, vaid aladega täis ohtusid ja pääsemisi. See on psühholoogiline topoloogia, mida markeerivad ärevuse künkad ja häirete tipud. Ökoloogid tunnevad seda kui “hirmu maastikku”.

Kui hirvede psühholoogiline maastik moondus huntide juuresolekul, siis muutus ka selle all olev füüsiline maastik. Kui hirvede arvukus langes ja söömisharjumused muutusid, said võimaluse paju- ja haavavõrsed, mida nad olid raiesmikelt eemaldanud. Alusmets paksenes. Piki jõeservi kasvasid üles lehtpuud. Sel moel on hirm jõuks, mis kujundab maailma.

Teisel pool Atlandi ookeani olid Euroopa keskkonnakaitsad tähelepanelikult vaatlemas. Mõnda huvitas, millist muutust võivad isemeelsed hundid oma kunagistele asupaikadele tekitada. Teisi huvitas sisuliselt huntide rakendamine – kuidas saaks hunte kasutada liikide taasasustamise ja metsa uuendamise vahendina. Oletati, et hundid võivad olla moodus, kuidas väga korrast ära ökosüsteemid uuesti mingisse tasakaalu viia. Suur kuri hunt on vähemalt mõnedes ökoloogilistes ringkondades uuesti soosingusse tagasi jõudnud.

Siin, Šotimaal, on punahirved möllanud aastakümneid. Tänu looduslike vaenlaste puudumisele ja jahimõisate tavale neid talv läbi toita, on arvukus alates 1959. aastast enam kui kahekordistunud, kasvades 155 000-lt hinnanguliselt 400 000-ni. Mägismaa maaomanikud on ersatshundina kasutusse võetud ja nad peavad nüüd seaduse järgi kuude kaupa laetud püssidega ringi hiilima, siledatel küngastel, mis on näljaste suude poolt paljaks näritud, ja nad teevad seda, mõned rohkem entusiastlikumad kui teised. Nõnda surmati eelmisel aastal 80 000 punahirve.

Paljud usuvad, et see pole kaugeltki piisav, olles aeganõudev ja kallis protsess, mis neelab igal aastal tuhandeid töötunde. Sel põhjusel on viimasel ajal meie vana vaenlane hakanud tunduma hoopis enam atraktiivne.

Kuid hundid ei tule ise tagasi. Mandri-Euroopa hundikarjadest eraldab meid meri; kui me tahame Šotimaale hunte, neid mägedesse elutsema, peame nad siia kutsuma.

Alladale’i jahimaja asub madalal kõrgusel, vaatega kitsastele orgudele, mis moodustavad Paul Listeri mägismaa maaomandi, Brora mälestusmärgist 48 kilomeetrit sisemaa poole. See on suur kivist ehitatud viktoriaanlik maamaja, kus on erkerid ja kõrged laed. Kuumal suvepäeval kohale jõudes leian ma pool tosinat hirvesokku rahumeelselt murul suigatamas, olles välimuselt klanitud ja nõtked, sarved roosaka ja kuldse sametiga ehitud.

Astun nende poole, nende kõrvale, peaaegu – olen ehk kolme meetri kaugusel, kui nad lõpuks jalule tõusevad ja peaaegu trotsivalt mulle vastu vaatavad, enne kui sörgivad aia piiri tähistavate puude vahele. “Pole hirmu,” kommenteerib Lister. Selles ongi probleem.

Alladale’i maa on järskude tõusudega, dramaatiline, meeleheitlikult ilus. Kuid hirmu maastikuna on ta sel aastaajal ühtlane ja peaaegu ilmetu. Hirved suunduvad talvel kõrgemale, ütleb ta, varitsushoojal, kui olukord on ebakindel. Kuid hetkel ei ole nad ohus. “Nad teavad piisavalt hästi, millal on aeg minna.”

Lister on 60ndates elujõuline, sale ja päevitunud mees. Mööblitööstuses teenitud hiigelvaranduse pärijana on ta olulise osa sellest paigutanud liikide taasasustamisse siinsel mägismaa maaomandil, kui ta selle 2003. aastal ostis. Siis oli ruutkilomeetri kohta 25 hirve; täna on tema töötajad “populatsiooni haldamise” – st nende maha laskmise – ja ulatusliku tarastamise kombinatsiooniga viinud selle arvu nelja või viieni. Täna ei nimeta ta seda maaomandiks, vaid „põlislooduse kaitsealaks“.

Ükskõik kuidas seda ka nimetada, on töö tulemused käegakatsutavad, hõlpsasti palja silmaga nähtavad. Hüpleme Land Roveris üht teed mööda alla, et näha, kuidas see koht on suvise lehestikuga kaetud, nii erinev paljadest lohkudest neis kitsastes orgudes, mida ma nii hästi tunnen – need koobastikud, need liustikukõverad. Kask ja haab värisevad mööda jõe äärt, olles kõige viimasest lumesulaveest paistes. Harilik mänd särab kõige järsematel nõlvadel, tema varjus õitsevad mustikad. Miski sellest ei tekkinud kogemata. Need puud istutati partiidena, kümneid tuhandeid korraga. Vanimad lähenevad nüüd kahele aastakümnele ja küpsevad turvaliselt, 6 meetri kõrguste aedade taga, mis sammuvad mööda tee serva ning seejärel üles ja üle mäeharjajoone. Nende okste vahel on peidus oravad: kohalikud, kuid turgutatud mujalt toodutega. Tagasi öömajas, möllavad metskasside pojad aedikus, osana taasasustamisprojektist, mille käigus võidakse nad mõne aasta jooksul lahti lasta. Kõik see kuulub samasse, suurejoonelisse plaani.

Kuid mida Lister tegelikult soovib, on 50 000 aakri suurune taraga ümbritsetud maaala, kus hundid jooksevad vabalt koos hirvede ja jäneste ja metskasside ja kõigi teistega. Lootus on, et hundid võtaksid hirvede populatsiooni “majandamise” enda peale, alustades nõrgimaist – vanad, haiged, nälginud – ja liikudes üles, hoides neid valvel, liikvel, vähendades karjatamise survet küngastele ja lubades maal saavutada viljakuse taseme, mida pole sajandeid nähtud.

Lister näeb seda kui viisi, kuidas taastada ülitähtis isereguleeriv ️mehhanism ökosüsteemis, mis on tasakaalust välja viidud – ökosüsteemis, kus „miski pole enam loogiline”. Moraalses mõttes, ütleb ta: “on see õige asi, mida teha”. Enne tapsime hunte, karusid ja ilveseid – püüdsime nad lõksu, tagusime neid nuiaga, nülgisime neid elusalt – „kuna nad olid meile ebamugavad. Mis andis meile õiguse teisi liike kõrvaldada? See on rõve. Nii et kui meil on võimalus midagi taastada, ehkki kontrollitult, peaks see meid rõõmuga täitma. “

Siiski, tema plaan – põhinedes oluliselt Lõuna-Aafrika jahireservaatidel – nõuab palju praktilist sekkumist “asjade loomulikku käiku”. Huntide endi populatsioon nõuaks haldamist. “Kui paigutate siia hundikarja, tekib varsti kaks karja, siis peate sekkuma ja emased kastreerima. See on ainus võimalus. ” Jahireservaadid teevad seda kogu aeg – “mängivad jumalat”, kuid võib-olla on see parim, mida võime selles katkises maailmas loota.

“Kas see või mitte midagi,” ütleb mulle Lister.

Listeri hundiplaan – ehkki selle ulatus on piiratud – on peaaegu igast nurgast kohanud tugevat vastupanu. Värisevad hääled võtavad avalikel koosolekutel sõna, olles hirmul oma turvalisuse pärast. Tekivad bürokraatlikud tõkked, mis võivad osutuda ületamatuteks: loomade heaolu reeglid takistavad kiskjate ja saakloomade koospidamist; matkajad viitavad seaduses sätestatud õigusele Šoti maadel ringi liikuda.

Siinsed inimesed on Listeri sõnul unustanud, mida tähendab kiskjate kõrval elada. Nende kinnisideeks on kariloomad, nood abitud lemmikloomad. Nad rapsivad ja vinguvad, keeldudes oma käitumist metsikuma looduse tarvis kohandamast. Mida võib meile selline riskide vältimine maksma minna? Sellal kui oleme käsi väänanud mõne tosina kopra pärast, keeldudes isegi ilveste taasasustamise lubamisest, on Euroopa isetahtsi end taasasustanud. Huntidel pole bürokraatiat. Nad ei usu piiridesse.

Me pole juba aastaid pidanud kodumaal tippkiskjatega silmitsi seisma. Kui meie hirm oleks maastik, oleks see preeria, suur tasandik. Meid praegu ähvardavad ohud on meie enda loodud konstruktsioonid.

Meie hirm huntide ees on proportsioonist väljas, rääkides ohust, mida nad meile kujutada võiks. Hundid ründavad inimesi väga harva ja pigem isegi väldivad meid aktiivselt. Võib elada terve elu laantes, naabriks hundikari, ilma kunagi ühtki hunti nägemata. Taasasustusele mõeldes peame olema ettevaatlikud ja realistlikud: hundirünnaku oht on väike. Isegi tilluke. Sellegipoolest pole see täiesti null.

Mark Mennle teab hästi, millised riskid võivad huntidega kaasneda. Mark on 40ndates lambakasvataja Prignitzist, Brandenburgi liidumaalt, Saksamaa idaosas. Rändkarjasena karjatab ta oma 600-pealist lambakarja riigile kuuluval rohumaal ja päikesefarmide paneelide vahel, piirkonnas, kus hundid on end kümne aasta jooksul kindlalt uuesti sisse seadnud.

Nagu kõik selle piirkonna talupidajad, on ka tema pidanud oma tavasid huntide tagasituleku tõttu kohandama. Mõnel pool Euroopas – mägistes piirkondades, kus lambad rändavad vabalt – on lambakarjused pöördunud tagasi “ürgsemate” tõugude kasvatamise poole, kes suudavad paremini ise kiskjaohuga toime tulla. Brandenburgis, mis on tasane, pigem liivane, jõgedega ristatud ja tammidest sooniline tasandik, kasutab Mennle spetsiaalseid elektrikarjuseid, surudes need maapinda, et hundid alt läbi ei pääseks. T

a kasutab ka traditsioonilisemaid meetodeid: ta pidi vahetama oma kiired ja nõuetele vastavad lambakoerad võimsa, karulaadse tõu – šarplaninac – vastu, kes elab lammaste seas, neid kaitstes. Kuid nende koerte endaga võib olla keeruline hakkama saada. Tasakaalu saavutamine on raske: nad peavad olema ohutud, et eksisteerida koos rändurite ja jalgratturitega, kuid piisavalt agressiivsed, et alustada hundiga võitlust. Nagu Hells Angelseid turvameesteks palgates, võivad asjad kiiresti hapuks minna. Eelmisel aastal läks siit mööda üks mees, kes jalutas oma koera – väikest nässakat olendit, kes tõmbas rihma pingule ja haukus. Üks Mennle valvekoer haaras temast kinni, tõmmates rihma omaniku sõrmede vahelt ja tappis ta. Maruvihane mees ründas Mennlet kaikaga.

Neid valvekoeri on tal nüüd 17. Nad on kallid loomad, igaüks neist on palju rohkem väärt kui lammas. “Eelmisel aastal pidin oma seitsmeaastasele tütrele selgitama, et mul pole talle jõulukinki, sest pidin uue koera ostma. See oli südantlõhestav.” Tema maa ei kuulu talle. Sellises tempos – turvalisuse lisakulud, kasvavad kahjud – ei hakka ta seda kunagi omama. Sest isegi koertega ei ole tema kari kaitstud.

Tema telefon helises 1. märtsil, kell 7.30. See oli politsei, kes helistas, et rünnakust teada anda. Kui Mennle jõudis koplisse, kus rünnak oli aset leidnud, nägi ta kaarnaid tiirutamas. Ta teadis kohe, ütleb ta nüüd, et oli juhtunud midagi kohutavat. Mida ta sealt eest leidis, oli veresaun, meelt heitma panev vaatepilt: 12 surnud lammast – tükkideks rebitud – ühes kehaosade hunnikus. Veel kaheksa utte lamas murtuna ja veritses, mõned veel hingavad, tiinusest punnis, suremas. Teised olid šokist hakanud sünnitama, ainult selleks, et hundid sündinudlambatalled tapaks. Veel 30, nagu Mennle hiljem aru sai, oli ära viidud, ilma et neid kunagi enam nähtud oleks.

Sellised tapatalgud – tapmine ületades igasugust näljast tingitud vajadust, justkui spordi pärast – pole huntidele võõrad. Hirve küttides eraldavad nad oma ohvri karjast ja haaravad temast kinni; kui too kukub, jooksevad teised hirved minema, teda surema jättes. Kuid lambad on erinevad. Nad jäävad kokku. Isegi kui hundid nende kaaslaseid tükkideks rebivad, hoiab kari veel tihedamalt kokku, määgides, olles tapaks valmis. Verest hullunud hundid, täis adrenaliini, muudkui tapavad ja tapavad ja tapavad. Sündmuskohale tormates oli Mark püüdnud viia politsei öeldut vastavusse sellega, mida ta oma loomade kohta teadis. Ta oli jätnud karja siit kilomeetreid eemale, rahulikult mäletsema, vaid päev tagasi. “Hundid jahtisid neid 5 km,” ütleb ta. “Kas te kujutate seda ette?”

Ta saab riigilt rahalist hüvitist, millest tema sõnul kulude katmiseks ei piisa. See pole kõige asja juures kõige halvem. “Ma ei saa neid pilte oma peast enam välja. Elan oma lammastele kaasa. Ma ei taha, et nad kannataksid. Veresaun põllul pole võrreldav sellega, mida lihunik teeb. ” See oli 2016. aastast saati kuues rünnak. Need lähevad aina hullemaks. Kokku on ta huntidele kaotanud umbes 300 lammast. Sellegipoolest pole ta mõelnud alla anda. See väljavaade ajab teda segadusse. Mille muuga ta tegeleks?

Samal ajal kui hundi arvukus kasvab kogu kontinendil – kui karjad kasvavad, eralduvad ja uuenevad – istume meie siin oma saarel, vaatame läbi sõrmede ja valvame piire. Huntide lahti laskmist Ühendkuningriikide maapiirkonda ei ole tõsiselt kaalutud – vähemalt mitte lähimas tulevikus.

Näiteks püüdlused tuua tagasi suhteliselt väike ja ohutu ilves – mida mõned peavad huntide tagasi toomise lõppeesmärgi eelduseks – on endiselt äärmiselt vastuolulised, samas kui koprad, kes lasti “mitteametlikult” lahti Šotimaal Tayside’is, 15 aastat tagasi, kus nad jätkuvalt hästi elavad, on üheks põhiliseks vaidlusallikaks.

Põllumehed tunnevad, võib-olla õigustatult, et nad peavad juba piisavalt paljuga rinda pistma. Ka laiem avalikkus on ettevaatlik. Sellegipoolest loodavad taasasustamise pooldajad, et ühel päeval võivad hundid vabalt meie põlislooduses ja taasasustatud maadel ringi joosta. Kuid selle ja praeguse olukorra vahel on palju takistusi. Isegi Listeri takerdunud plaanide kohaselt ei asustataks tagasitulnud hunte loodusesse, vaid nad asuksid kõrgete tarade taga. Ainus asi, mis eristaks neid teistest vangistuses olevatest huntidest – keda meil on selles riigis vähe – oleks aediku suurus.

Külastan Kingussie lähedal asuvat Highlandi loodusparki, mis on Šotimaa Kuningliku Zooloogia Seltsi poolt hallatav 1 km2 suurune rajatis, et näha seal elavat hundikarja söötmist. Siin elab kuuest loomast koosnev pere, kõrgete piiridega õuel: mändidega kaetud ruudul, mis on piiratud puupakkude ja vaateplatvormidega. Ma jälgin neid läbi plastklaasi, kuidas nad võistlevad üle serva heidetud toidujääkide pärast. Suured loomad – võib-olla saksa dogi mõõtu, kuid nõtked, väledad, voolamas üle takistuste nagu vesi, jalad välkumas. Nad on riietatud kollakaspruuni ja tuhmkollasesse karusnahka, lõvilikud lakad ümber kaela.

Pearoog veeretatakse sisse kärul: suure looma rinnakorv, karvad ära kõrvetatud. Pärast sellist pidusööki tulevad hundid kokku, et laulda. See on sidemete loomine. Nad on kummalised ja ometi tuttavad. Ma pean kodus koera – pensionärist kelgukoera, kelle tõin Soomest, kus ta jooksis kuue-, kaheksa- või kümneliikmelises meeskonnas. Sellistes koerte rühmades on säilinud midagi karjamentaliteedi sarnast. Nad pingutavad rakmeid, naksavad, tõmbavad üksteist käima. Ootamise ajal tõstavad nad pead ja uluvad, hääli liites ja lahutades. Minu koer on nüüd pehme, alistuv – lemmikloom. Kuid mõnikord näen, kuidas temas ärkab kiskja. See on tema silmis, selles, kuidas ta liigub, kuidas ta oma kõrvu kikki ajab.

Kuid nad pole koerad. Vaadake nende turja, nende tugevust, nende pea suurust, nende küüniseid. Metsloomad. Või peaaegu. See kari, tuletavad valvurid mulle meelde, on kunstlik konstruktsioon. Isasel ja emasel selle eesotsas on pingeline suhe. Nad kaklevad, õõnestavad teineteise autoriteeti. Võimaluse korral poleks nad teineteisega leppinud. Sellegipoolest nad paljunevad. Hundid on selles mõttes osavad. Pragmaatilised.

Küsimus on: mis edasi? Emane hoiab oma teismelisi tütreid vaos. Vabas looduses jätaksid need noored emased peagi karja, et otsida paarilisi; hulkudes üksikute huntidena läbi võõraste maade. Kuid siin pole neil kuhugi minna. Neid ei saa vabaks lasta – tõenäoliselt ei saa nad kunagi vabaks. Nii on need vangistuses olnud hundid omandanud pingelise seisundi: nad pole ei metsikud ega ka kodustatud. Kas nad on üldse hundid?

Kord ärkasin Soomes, ühel vaiksel, valgel hommikul, et leida otse oma onni juurest hundijäljed, mis läksid läbi lume. Midagi süttis tookord mu sees – midagi ürgset, üks pooleldi maha maetud instinkt. Ma pole seda kunagi unustanud. Ma tunnen, et see tõuseb minus nüüd uuesti, kui jälgin hunte nende aedikus: kuidas mu silmad ripuvad nende võimsal kõnnakul, nende kiskjate uhkeldamisel. See on haiglane vaimustus ja hoolimatu sundus. See nõuab minult järgmist: tee värv lahti.

Loo tõlkeversioon on pärit lehelt "Jaht tapab."

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta