Keskkonnaagentuuri ulukite peaspetsialist Peep Männil avaldas koos Toulouse´i ülikooli teadlase Nathan Ranc’iga rahvusvahelises teadusajakirjas Mammal Research ülevaateartikli Eesti šaakalitest. Artikkel annab detailse ülevaate šaakali asurkonna tekkimisest ja arengust Eestis. Eesti šaakali lokaalasurkond on teadaolevalt Euroopa põhjapoolseim, põhiasurkonnast suhteliselt isoleeritud ning tõenäoliselt mõjutab tulevikus liigi levikut terves Põhja-Euroopas.

Harilik šaakal (Canis aureus) on Euroopas põhja ja lääne suunal ulatuslikult levima hakanud alles viimastel aastakümnetel. Liik hakkas 1950ndatel levima Balkanilt ja Kaukaasiast. Šaakali leviala laieneb Euroopas kiiresti, laienemise tuumala on praegu Pannoonias ning üksikuid isendeid on kohatud isegi Soomes ja Norras.

Eestis tuvastati šaakal esmakordsest 2013. aastal. Sellest ajast alates on asurkonna arvukus ja leviala pidevalt suurenenud, eriti läänerannikul.

Viimastel aastatel on šaakalid asustanud Eestis ka saari ning on elama asunud nii põhjarannikule kui ka Peipsi veerele. Šaakalid asustavad Eestis peamiselt rannikualade rohumaid, põõsastikke ja roostikke ja kultuurmaastikke, kuhu hunte satub harva.

Territoriaalsete gruppide arv ulatus 2020. aastal 27ni, šaakaleid on enim kütitud 2018. aastal, kokku 76. Šaakali kohta kogub Keskkonnaagentuur andmeid kombineeritud meetodil: isendivaatlused (sh rajakaamera pildid), küttimisandmed, bioakustiline seire jne.

Šaakal oli kuni 2015. aastani Eestis ametlikult võõrliik. 2016. aastal liigitati ta ümber looduslikult immigreerunud uueks liigiks ja lisati jahiulukite (väikeulukid) nimestikku.

Artiklis antakse ka esmane ülevaade šaakali ökoloogiast väljaspool tema harjumuspärast keskkonda boreaalses ökoregioonis ning ärgitatakse teadlasi antud teemat põhjalikumalt uurima.    

Artikli kokkuvõtet saab lugeda siin. Täismahus artiklile puudub avatud ligipääs, selle saamiseks võib pöörduda isiklikult autori pool: peep.mannil@envir.ee.

Sarnased artiklid