Tunnustatud geobioloog, refleksoloog ja joogaõpetaja Holger Oidjärv kirjutab Bioneerile iidse õpetuse Feng Shui ja refleksoloogia alustest lähtuvalt inimese geobioloogilisest tervisest.

Esimesel korral mõtisklesime üldisemalt inimese tervise üle. Rääkisime, et  tervist on võimalik vaadelda looduse seaduste kaudu ja lähtusime iga lahendamist vajava seisundi kirjeldamisel ülesehitusest: sümptom-põhjus-eesmärk-teekond. Pöörame tähelepanu ka energeetilisele vaatenurgale, mis lihtsustab algolemustega ringi käima. Olgu seekord vaatluse all osa maakiirgustest.

Maakiirgused

Omamata erilisi võimeid ja teadmisi, oleme suutelised küllaldaselt andma hinnangut mõnes paigas viibimise kohta. Kuna kõikjal on tegemist mingisuguse maakiirgusega, on soovitav kindlaks teha, kas see mõjub minule ja minu lähedastele, loomadele ja taimedele positiivselt, neutraalselt või lausa tervist kahjustavalt. 

Maakiirguste näol on olemuslikult füüsilisel tasandil tegu radioaktiivsete elektromagnetväljadega, mis koostöös staatilise magnetväljaga loovad keskkonna, kus tuleb kiirguste mõjudega arvestada. Mõndagi sellest oleme õppinud märkama isegi lihtsa vaatluse abil. Näiteks mõne heki rajamisel tekib iseeneslik auk heki sisse. Selle kohta võib kindlalt öelda, et seda ala mõjutab veesoon või raskemal juhul veel koosmõju teiste võrkudega.

Peab ära märkima, et kõigi nende võrkude mõju võib ajas ja ruumis muutuda. Näiteks täiskuu ajal on Hartmanni võrk alati laiem kui muul ajal. Pikemas ajamõõtmes võib osutuda nii, et suured kosmilised rütmid kajastuvad alles hiljem kogemustest ja ka teaduslikust arengust sõltuvalt saadud analüüsides. Lühemas ajas peaksime aga teadma oma tundlikkust kiirguste suhtes – teadma, kui palju aega võime sellises ebameeldivas olukorras viibida, sest nende pikemaajaline mõju kutsub esile tervisehäireid.

Veesooned

Veesoontest oleme laias plaanis teadlikud ja see on ka mõistetav, sest uue kodu rajamisel tõuseb ühena esimestest küsimus – kuhu võime kaevu teha, et vesi oleks joodav ja et seda oleks piisavalt kogu aeg. Muidugi oleme õnnega koos, kui meie krundil leidub kuskil allikas. Kuid kui suur on tema tootlikkus? Kas ta ka põuasel ajal vett annab? Millistest kihtidest saab oma vee? Kas lähikonnas on mõni tööstus, eriobjekt või liigselt väetatav põllumassiiv?

Kui kinnistule jääb ka väike veekogu, võiks rajada kahesuguse veevarustuse süsteemi: joogivesi tuleb salvkaevust või puurkaevust ja majandusvesi veekogust (tiigist, järvest vm). Veesooni võiks piltlikult võrrelda inimese veresoontega, kuid looduses nad ka ristuvad omavahel. Need ristumiskohad ongi kõige probleemsemad. Heas mõttes on seal kõige sobivam koht, kuhu rajada kaev. Kaevu sügavuse saab määrata, kui olete kogunud lisainfot kas naabritelt, maa-ametilt (kodulehelt www.maaamet.ee ja geoportaalist: xgis.maaamet.ee) või geobioloogia spetsialistidelt.

Heas mõttes on tark panna veesoone risti kasvama luuviljalised puud – seal annavad nad kindlasti head saaki. Ka sipelgad liiguvad mööda veesooni ja pesa rajavad nad just veesoone ristile.

Raskused tekivad, kui inimene on veesoontele liialt tundlik. Samuti mõjutavad nad linde-loomi, näiteks lakkavad kanaarilinnud laulmast, kui nende puur on asetatud veesoone ristile. Magamist veesoone ristil ei saa nimetada kuidagi väljapuhkamiseks. Õunapuud ja eriti pirnipuud seal küll õitsevad, kuid saaki ei ole kunagi loota. Veesoonte ristil hoitavad toiduained ja eriti keldris säilitatavad hoidised lähevad hallitama või riknevad.

Raskeim versioon tekib, kui veesoone rist ühitub Hartmanni võrgu energiat neelava ristiga (Hartmanni võrgust räägime täpsemalt järgmises osas). Hiinas nimetatakse  veesoonte ja Hartmanni võrgu neelukohta Draakoni silmaks. Naljatamisi öeldakse: „Ma ei paneks isegi oma ämma selle koha peale istuma.“ Kujutage nüüd ette, et teile  paigaldatakse maakütte süsteem ja üks küttevarrastest on sattunud just Draakoni silma. See garanteerib kogu majale negatiivse välja ja elamine selles majas ei ole võimalik. Rääkimata suurtest materiaalsetest kulutustest, mida pidite tegema. Seetõttu on väga vajalik ja igati põhjendatud uurida vähemalt tulevase maja asukoha maa-ala ja kindlasti ka maakütte platsi.

Nõnda võibki öelda, et maakiirgused on olemas meist sõltumata ja nendega koos on inimesed elanud aastatuhandeid. Samas oleks mõistlik oma elukohas nende olemasoluga arvestada ja maakiirguste võimalikke negatiivseid mõjusid oma elule vältida. Teadlik tegelemine maakiirgustega võimaldab neid neutraliseerida ja neist  igapäevases elus isegi kasu lõigata.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta