Õhtul tegin üksinda sauna. Olin natuke ka pimeduse küüsis. Saunatuli näitas natuke valgust, seda nii sees kui ka väljas. 

Mõnekraadine külm kinnitas talvehingust. Talv nagu hingaski läheduses ja elas samuti. Saunalaval mõtisklesin loetud hetked üksinduse ja talve üle. Kui end oma mõtetest üles leidnud olin, siis läksin end järvejää peale jahutama.

Saunasild oli lumest lahti roogitud. Ja jääauk oli pealt kinni, lahtise lumega kaetud. Ja mina ei teadnud viimasest seigast mitte kui midagi.

Ja läksin ja läksin, kuni läbi lume jääauku vajusin. Esimest korda end jääaugus leides, oli mul siiski kiire sealt väljatulekuga. Kuid sellest ajast saadik suplen teine kordki mõnes jääaugus. Alustuseks oli vaja õnne ja ebaõnne ning seda ma jääauku vajudes ka leidsingi.

Nii sai minust jääaugus supleja, kes teinekordki supleb külmas talvises vees. 

Viitna Linajärv, 1993. 
 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta