Reedel, 20. aprillil kell 19 kuuleb Muusikamaja hubases saalis nii lõõtsa kui kannelt – oma pillide ja lugudega rõõmustab kuulajaid Juhan Uppin! Lõõtsakuningat usutleb akordionist ja tema magistritöö juhendaja Tuulikki Bartosik.

Kuidas valmistud kontserdiks? 

Reval Folgi kontserdiks on olnud suhteliselt lihtne valmistuda – käisin nimelt hiljuti stuudios lõõtspilli salvestamas, mis tähendab, et hetke lemmiklood on hästi käpas, vaja vaid üles soojendada. Mängingi kontserdi esimeses pooles valiku oma peagi ilmuva sooloalbumi lugudest ja tutvustan nende teed albumini ning kontserdi teises osas esitan lemmiklugusid päkarauakandlel, mida koduski oma rõõmuks teen.

Mängid aktiivselt päkarauakannelt, kas ja kuidas kandle- ja lõõtsamängimine üksteist täiendavad?

Tegelikult olid mu esimesed pillid väikekannel ja rahvakannel ning rahvamuusika juurde jõudsin enda jaoks just nendel. Aga oma vast-avastatud muusikat tundus veel ägedam lõõtspillil mängida. Ehk siis tahan öelda, et minu jaoks on kandle ja lõõtsa mängimine mingis mõttes samad tegevused, kuna muusika ja mängustiil üldjoontes kattuvad.

Milliseid lugusid mängitakse Eesti lõõtsal kümne aasta pärast?

Kindlasti ühelt poolt neid, mida aastakümneidki mängitud ja pärimuse teel edasi antud. Noorte huvi ja mängijate järelkasv on hetkel võimas ning rõõm on näha, et noored peavad traditsioonist lugu, oskavad hinnata niiöelda vanamoodi või külapillimehe stiilis mängimist. Teisalt on tegusamad lõõtsamängijad alati otsinud oma repertuaari lugusid väljaspoolt traditsiooni ning eks oleneb meie noorte mängijate muusikalisest maitsest ja maailmapildist, milliseid lugusid nad tulevikus lõõtspillile toovad.

Oled põhjalikult uurinud legendaarse lõõtsamängija Karl Kikkase elu ja loomingut – kas leidsid tema loos tuttavaid momente? Millised on olnud lõõtsamängija väljakutsed Kikka eluajal ja nüüd, tänapäeval?

Karl Kikkase pärandi avastamine oli fantastiline teekond ning kui lühidalt vastata, siis jah – tema elulugu ja muusikuteed uurides nägin pidevalt paralleele ja sarnasusi enda kujunemise, pillimehetee ja tõekspidamiste vahel. Mitmel hetkel tööd kirjutades tundsin, justkui kirjutaksin enda elulugu.

Enamus pärimusmuusikutest loovad ka ise lugusid, kas seda teed ka sina ja kuidas need lood sünnivad?

Olen enamik ajast olnud mängija, kes parema meelega esitab juba valmis lugusid ja otsib neid pidevalt juurde. Oma lugude tegemiseni jõudsin alles umbkaudu viis aastat tagasi ning viie ringis mul neid ilmselt ka on, võibolla mõni rohkem. Mul on hea meel, et olen tänaseks jõudnud seisu, et uue plaadi lugudest viiendik on omalooming. Kõik sündisid  lihtsalt mängides ja katsetades, mõned kiiremini, mõned pikema aja jooksul.

Usutlusse sekkub Kadri Allikmäe:

Mida soovid öelda inimesele, kes ei ole kunagi muusikaga tegelenud ning kardab, et kuna ta 5-aastaselt ei alustanud, siis on nüüd kõik läbi?

Mitte kunagi pole hilja alustada ja unistust teoks teha! Lõõtspilli mängimine on hea näide – hästi mängima on õppinud nii 30-, 50- kui 70-aastased. Muusikategemise esmane mõte on ju ikkagi oma rõõmuks mängimine, kõikidest ei peagi tulema esinejad või tippmängijad.

MIDA ARVAVAD JUHANIST TEMA ÕPETAJAD JA BÄNDIKAASLANE?

Kui õpetaja ja õpilane jagavad aastaid samu väärtushinnanguid, saavad neist head kolleegid. Nõnda on reedesel kontserdil kõrvuti Tuule Kann ja Juhan Uppin.

Milline oli väike Juhan?

Vastab tema esimene kandleõpetaja Tuule Kann:

Juhan oli koolipoisina nagu ikka, täis krutskeid ja kavalusi, aga oskas olla ka kukupai. Kandletundides meil arusaamatusi ei olnud – ta haaras kõike lennult. Võttis aastaid, enne kui aru sain, et ta noodist suurt midagi ei tea, kõik jäi kohe meelde! Arvan, et see on tema rahvamuusikuks olemisele kasuks tulnud – ikka kõrva järgi. Üks mälupilt on ajast, mil Juhan oli nii väike, et tema jalad ei ulatunud toolil istudes põrandani. Olime kandlelastega kutsutud osalema Riiga laste-ja noorte folkloorifestivalile “Pulkā eimu, pulkā teku”. Ühel ühismängul, mida vedas eest Valdis Muktupāvels, tuntud tegija Läti folklooriliikumises, pidime omalt poolt paar lugu ette näitama ja siis võisid väiksemad taas mööda maja ringi tuuseldada. Juhan aga jäi kaheks tunniks oma klaverivabriku kuuekeelse G-duur kandlega sinna töötuppa mängima, nägu õnnelik ja sõrm villis! Siis ma vist esimest korda mõistsin, et see poiss armastab pillimängu ja näe, jäigi truuks!

Viimastel aastatel on kujunenud nii, et hoopis mina õpin Juhanilt – nii lõõtsamängu kohta üldisemalt kui ka Karl Kikka ja teiste kuulsate meistrite kohta. Mul on suur rõõm, et ka kolleegidena saame pidada tõsiseid arutelusid ja meil on jätkuvalt palju koostegemisi – kontserdid, ekspeditsioonid, eksamite kuulamised jms. Inimesed arvavad palju, aga oluliste asjade kohta avaldavad vähesed oma arvamust. Minu jaoks on tähtis Juhani alati põhjendatud hinnang (ka minu tegemistele) ja loodan, et ta ei jää kunagi ükskõikseks ümbritseva suhtes!

Milline oli tudeng Juhan? Missugune muusik ta on? 

Vastab akrordionist Tuulikki Bartosik, kes oli EMTA-s lõõtsamees Juhan Uppini magistritöö juhendaja:

Juhan oli täpne, uudishimulik ja süvenes alati kõigesse, mida ette võttis. Huvitus vanadest pillimängijatest ja nende repertuaarist ning

samas oli innovaatiline ja eesti lõõtsa uuenduslikult kasutav, nagu ta tänaseni on olnud.

Ta valdab meisterlikult vanu lugusid ja loob sellelt põhjalt tänapäevase helikeelega omaloomingut, mis kõnetab erinevat publikut. Juhan on minu meelest Eesti kõige uuenduslikum lõõtsamängija. Ja ilmselt üks ainukesi, kes on lõõtsamängijana ka arvestatav kandlemängija!

Pillide mängimise kõrval on Juhanil alati varuks põnevaid laule nii endistest kui praegusest ajast. Tema soolokontserdid on kaasahaaravad, mitmekesised ja pakuvad kõigile midagi.

Milline on Juhan bändikaaslasena?

Vastab Maili Metssalu, ansambli “Rüüt” laulja ja viiuldaja:

Juhan on tasakaalukas ja inspireeriv kaaslane, kellele võib alati kindel olla, seda nii muusikalistes- kui organiseerimisoskustes. Ja mulle väga meeldib ta hea maitse! Tema oskused lõõtspillil ja kandlel on imetlusväärsed – mäletan RÜÜTi esimeste aastate proovidest, kui pidevas vaimustuses ma olin tema muusikast. Ka nüüd, kui koos on musitseeritud juba üle viie aasta, olen väga tänulik, et saan temaga üheskoos mängida. Juhani täpsus ilmneb ka ühistel reisidel, kus sageli on just tema see, kes viib bändiliikmed keerukates linnalabürintides õigesse kohta välja. Aga Juhani laululine soolokava loob silla möödunud aegadeni ja viib kuulaja sulni kevadõhtu soojusesse, kus õitsvast õunaaiast kostab kõrvupaitavat laulu ja lõõtspillimängu. Teades Juhanit, tuleb reedene kontsert kindlasti väga hea!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta