Kuigi alates eelmise aasta septembrikuust pole uusi sigade Aafrika katku juhtumeid kodusigadel avastatud, püsib seakasvatustele endiselt väga suur oht. Seepärast peab iga loomapidaja kõiki riske ja nende riskide maandamiseks vajalike investeeringute mõttekust hoolega kaaluma ja arvestama, et ka jõulusigade pidamisel tuleb kõiki nõudeid täita, kirjutab Maablogis VTA loomakaitse, loomatervise ja söötade osakonna juhataja Maarja Kristian

Suve lähenemine suurendab seakatku leviku riski

Veterinaar- ja Toiduamet diagnoosib igal nädalal sigade Aafrika katku kümnetel metssigadel erinevates Eesti piirkondades. See näitab, et viiruse kontsentratsioon looduses on väga kõrge ja seakatku oht pole kuhugi kadunud. Vastupidi – oht uuteks puhanguteks on niisama suur kui aasta tagasi. Vaatamata sellele, et viimased taudipuhangud koduseafarmides diagnoositi enam kui pool aastat tagasi, ei tohiks ükski seakasvataja valvsust kaotada.

Nagu näitasid 2015. aasta taudipuhangud Eestis ja kinnitavad ka naaberriikide kogemused, on kõige suurem puhangute oht just suvekuudel juulist septembrini ning seakatku leviku suvine kõrgaeg alles ees. See on aeg, mil algab suurem metssigade liikumine metsas – otsitakse uusi sööda- ja paaritumisalasid, sügisel koonduvad metssead gruppidesse ning liiguvad karjana koos, suve lõpul tulevad metssead põldudele sööma. Samuti liigub sel ajal rohkem inimesi metsas ja nende tee võib ristuda nakatunud metssigade omaga.

Suurim risk seakatku farmi jõudmisel on inimene

Kuna taudi tõrjumiseks metsas ei ole kiireid ja lihtsaid lahendusi ning oht jääb püsima veel pikaks ajaks, on määrava tähtsusega just see, mis toimub farmis, selle territooriumil ja väravas. Võitlus katku eemalhoidmiseks nõuab nii suurtelt kui väikestelt seakasvatajatelt väga karmi enesedistsipliini bioohutusmeetmete järgimisel. Väiksemgi eksimus võib põhjustada taudi jõudmise metsast farmi.

Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) ning Eesti Maaülikooli teadlaste koostöös 2015. aasta sügisel seakatku nakatunud farmides läbiviidud täiendavast epidemioloogilisest uuringust selgus, et kõige tõenäolisemad nakkuse farmi sattumise põhjused olid loomade nakatumine viirusega saastunud sööda kaudu ning loomapidajate eksimused bioohutuse nõuete täitmisel. Teadlaste hinnangul sattus bioohutusnõuete vastu eksimisel haigustekitaja tõenäoliselt farmi töötaja jalanõude, rõivaste või laudainventariga, inimeste hooletusest või teadmatusest. See tähendab, et bioohutusnõuete hoolsama järgimisega oleks saanud loomade haigestumist vältida.

Nõuded on ühesugused nii suurtele kui väikestele

2015. aasta septembrist kehtestati sigade Aafrika katku puhangute tõttu kõigile seakasvatustele uued ja karmimad bioohutusnõuded, et metsas levivast katkust tulenevaid riske maandada. Uute nõuetena rakendusid ooteaeg söödale ja allapanule ohutuse tagamiseks, sigade väljaspidamise täielik keeld ja territooriumi tarastuse nõue.

Bioohutusnõuded peavad tagama, et loomapidamine toimuks oludes, kus kogu loomade, inimeste ja transpordivahendite liikumine on range kontrolli all ja kõik bioohutuse tagamiseks tehtud tegevused fikseeritud ja kontrollitavad. Väikemajapidamiste puhul võib sellise kontrolli rakendamine olla keeruline ja investeeringud, mis tuleb ühe-kahe looma kaitsmiseks bioohutusse teha väga suured võimalikku saadavat tulu silmas pidades.

Kuid katku jaoks pole vahet, kas tegemist on väikemajapidamiste või suurfarmidega – see ohustab ühtmoodi kõiki seakasvatajaid. Seepärast tuletab Veterinaar- ja Toiduamet meelde, et karmistunud bioohutusnõuded kehtivad kõigile seakasvatajatele – nõuded on ühesugused ning VTA kontrollib neid täie rangusega.

Bioohutuskava aitab loomapidajal järge pidada

Üks olulisemaid uusi jõustunud nõudeid oli kohutus ettevõtte või majapidamise vajadustest ja reaalsetest oludest lähtuva bioohutuskava koostamiseks. Bioohutuskavas tuleb näidata tegevused, mida seapidaja teeb, et hoida bioohutus farmis kontrolli all.

Bioohutuskava on kirjalik dokument, milles loomapidaja kirjeldab lühidalt loomapidamisega seonduvaid tegevusi (loomakasvatushoones rakendatavad hügieenimeetmed, uute loomade sissetoomise ja teise farmi paigutamise reeglid, loomade sissetuleku ja väljamineku registreerimine, puhastamine ja desinfitseerimine, sõnniku ja allapanu äravedu, korjuste eemaldamine, külaliste registreerimine, farmi teenindava transpordi liikumine jmt tegevused), nendega seotud riske ja riskide maandamist lähtuvalt taudiohust.

Seejuures on tähtis, et  need tegevused on kirjas kas vihikus või arvutis, toimuvad plaanipäraselt ning  neid  on võimalik kontrollida. Bioohutuskava peab olema igal loomapidajal abivahendina igapäevaseks kasutamiseks. Kava täitmise üle arvestuse pidamine annab loomapidajale kindluse, et ta on ka tegelikult teinud kõik oma loomade kaitsmiseks.

Sead peavad olema registris

Kõik  loomapidamiseks kasutatavad hooned peavad olema registreeritud Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametis (PRIA). Teatis sigade arvu kohta 1. mai seisuga tuli loomapidajal esitada PRIA-le 15. maiks. Samuti tuleb PRIA-t teavitada seapidamise lõpetamisest. Sigade arvu teatamise kohustus on seapidajatele samaväärne kui bioohutusnõuete täitmise kohustus sigade pidamisel.

Ennekõike peab aga ka iga ühe sea pidaja teadvustama oma vastutust ja võimalikke tagajärgi teistele piirkonna seakasvatajatele, registreerima oma sea ning rakendama meetmeid tema kaitsmiseks.

Loomataudide tõrjumise seisukohalt on väga oluline, et kõik loomapidajad täidaksid seadusest tulenevat kohustust ning registreeriksid loomapidamiseks kasutatavad hooned ja seal peetavad loomad. Register annab järelevalveametile adekvaatse info loomade omanike, päritolu ja asukoha kohta. Nende andmete põhjal korraldatakse nii loomataudide seiret, ennetamist kui tõrjet.

Seepärast on kohustus peetavate loomade identifitseerimiseks ja registreerimiseks sätestatud ka loomatauditõrje seaduses. Veelgi enam – VTA-l on õigus loomade registreerimiskohustuse täitmata jätmise eest määrata rahatrahv eraisikule kuni 800 euro ning juriidilisele isikule kuni 2000 euro ulatuses. Samuti ei hüvitata sellisel juhul loomapidajale taudikahjusid võimaliku seakatku puhangu korral. Ennekõike peab aga ka iga ühe sea pidaja teadvustama oma vastutust ja võimalikke tagajärgi teistele piirkonna seakasvatajatele, registreerima oma sea ning rakendama meetmeid tema kaitsmiseks.

Loomade haigestumisest tuleb viivitamatult teavitada loomaarsti või kohalikku veterinaarkeskust.

Üks siga on ohuks tuhandetele teistele

Eeloleval suvel sõltub väga palju igast üksikust seakasvatajast, kas suudame katku sel aastal farmidest eemal hoida. Ja kaalul on väga palju. Möödunud aastal farmidesse jõudnud seakatk põhjustas suurt majanduslikku kahju kogu Eesti seakasvatussektorile – nii nakatunud farmide omanikele, kes pidid seetõttu seapidamise lõpetama kui ka neile, kelle seakasvatus jäi Euroopa Komisjoni poolt kehtestud piirangutsooni ning kes kaotasid sellega võimaluse oma toodanguga kaubelda.

Euroopa Komisjoni poolt aasta lõpul seatud kriteeriumid taudi leviku tõkestamiseks kehtestatud tsoonide määramise ja kaotamise kohta annavad võimaluse taotleda tsoneerimise leevendamist ühe aasta möödumisel viimasest farmipuhangust. Seda tingimusel, et suvisel seakatku leviku kõrgajal uusi puhanguid ei tule. See tähendab, et üheainsa sea nakatumine võib tuua kaasa tsoonide kaotamise edasilükkumise ja põhjustada suurt majanduslikku kahju mitte ainult üksikule loomapidajale, vaid kõigile piirkonnas tegutsevatele seakasvatajatele.

Eestis on traditsiooniks nn jõulusigade pidamine – kevadel võetakse põrsad, et need oma perele ja lähedastele jõulupraeks kasvatada. Sigade Aafrika katku jätkuva ohu tingimustes tuleks jõulusigade pidamise otstarbekust hoolega kaaluda ning hinnata, kas ühe-kahe sea pidamisest saadav võimalik tulu kaalub üles sellega kaasnevad riskid.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta