Kui kaladel algavad hingamisraskused juba siis, kui hapnikukontsentratsioon vees on 2 milligrammi liitri kohta, siis mõõdetud näitajate järgi oli hapnikusisaldus neis järvedes ainult kuni 0,5 mg /l.

Jää paksuseks mõõdeti kuni 85 cm ja lumekatte paksuseks 30 cm. Lisaks on jääle lume alla tekkinud 5 cm sügavune veekiht.

Nii Ermistu kui Tõhela järv on piirkonna suurimad järved, vastavalt 456,2 ja 338,5 hektarit, madalad, keskmise sügavusega kuni 2 m, mudase põhjaga ja seal on ka varem kalade suremist esinenud.

Hapniku regulaarseid mõõtmisi ja jääolude kontrollimist on Keskkonnaametil kavas jätkataka üle Eesti ka mitmel teisel ohustatud veekogul.

Talvine veekogude ummuksisse jäämine on paraku üks looduslikke protsesse, mis kordub karmidel talvedel regulaarselt.

Mõnevõrra aitab ummuksisse jäämist leevendada jää lumest puhastamine, veidi ka aukude raiumine jäässe. Auke raiuda on mõtet vaid sissevoolude lähedal, kus vee liikumine kannab hapniku järve laiali. Siiski on see suhteliselt väheefektiivne meetod, kuna avada suudetakse tühine osa veepinnast ja augud külmuvad kiiresti kinni.

Võimalik on veel ka kunstlik aereerimine, kuid see on mõistlik ainult tiikides ning võimalik juhul, kui selleks leitakse ressursse. Õhu otsene pumpamine jää alla on võrdlemisi ebaefektiivne ja üsna lokaalse mõjuga.

Veekogu ummuksisse jäämisest oleks soovitav teavitada ka Keskkonnaametit, kes hindab veekogu olukorda ja vastavalt sellele kavandab edasise tegevuse.