Viimasel ajal on tulnud üksikuid teateid veekogude ummuksisse ehk hapnikuvaegusesse jäämisest, veebruari lõpul ja märtsi algul võivad sellised juhtumid sageneda. Talvine veekogude ummuksisse jäämine on paraku üks looduslikke protsesse, mis kordub karmidel talvedel regulaarselt.
Viimasel ajal on tulnud üksikuid teateid veekogude ummuksisse ehk hapnikuvaegusesse jäämisest, veebruari lõpul ja märtsi algul võivad sellised juhtumid sageneda. Talvine veekogude ummuksisse jäämine on paraku üks looduslikke protsesse, mis kordub karmidel talvedel regulaarselt.
- Bioneeri uudised
- Keskkonnaamet
- 10. veebruar 2010
Mõnevõrra aitab ummuksisse jäämist leevendada jää lumest puhastamine, veidi ka aukude raiumine jäässe.
„Jää puhastamine lumest suurendab läbi jää vette tungivat valguse hulka ning võib panna vees olevad mikrovetikad fotosünteesima ja hapnikku tootma. Auke raiuda on mõtet vaid sissevoolude lähedal, kus vee liikumine kannab hapniku järve laiali. Siiski on see suhteliselt väheefektiivne meetod, kuna avada suudetakse tühine osa veepinnast ja augud külmuvad kiiresti kinni,“ ütles Keskkonnaameti vee-elustiku spetsialist Aimar Rakko.
Võimalik on veel ka kunstlik aereerimine, kuid see on mõistlik ainult väikejärvedes ning võimalik juhul, kui selleks leitakse ressursse. Õhu otsene pumpamine jää alla on võrdlemisi ebaefektiivne ja siiski vaid üsna lokaalse mõjuga.
Varasemale kogemusele toetudes on need abinõud osutunud vähetõhusaks ning kalade suremist täielikult vältida ei õnnestu. Elustiku päästmine talvisest hapnikuvaegusest on rohkem humaanne tegevus ja majanduslikku tulu sellisest tegevusest on raske loota.
Ummuksisse jäämisel on mitmeid põhjusi. Kui hapnikuvahetust takistab jääkate, veevahetus jõgede kaudu on soikunud ja vetikate fotosünteesi takistab jääl olev paks lumikate, siis jäävad järgi vaid hapnikku tarbivad protsessid - orgaanilise aine lagunemine, anorgaaniliste ainete oksüdeerumine ja veeorganismide hingamine. Eesti veekogudest on kõige ohtlikumas olukorras rohketoitelised, aeglase veevahetusega madalad järved. Ühe potentsiaalse rühma moodustavad paljud Lääne-Eesti rannikul ja saartel paiknevad madalad (sügavus alla 1 m) rannajärved, kuna talveks nende ühendus merega enamasti katkeb ja põhjamudas tekib rohkelt mürgist väävelvesinikku.
Nagu mitmed teadlaste läbiviidud uuringud on näidanud, ei hukku tavaliselt kogu ummuksis järve kalastik. Koger ja linask taluvad hapnikupuudust hästi ning elavad sellised tingimused edukalt üle. Peamiselt hukkub ummuksisse jäänud järves peenkala: särg ja väike ahven, mis suurendab jäävabal perioodil oluliselt nende kalade peamise toidu, zooplanktoni hulk järves. Selle tulemusel omakorda vähenevad mikrovetikad, kes on zooplanktoni peamine toit. Sellisel juhul on veekogu umuksisse jäämine isepuhastumise mõttes isegi kasulik: tulemuseks on vee läbipaistvuse suurenemine ning järve üldise seisundi paranemine. Kui aga nende muutuste järel ei jää järve piisav hulk röövkalu (haug, koha), siis saab neid juurde asustada.
Veekogu ummuksisse jäämisest oleks soovitav teavitada ka Keskkonnaametit, kes hindab veekogu olukorda ja vastavalt sellele kavandab edasise tegevuse.
„Jää puhastamine lumest suurendab läbi jää vette tungivat valguse hulka ning võib panna vees olevad mikrovetikad fotosünteesima ja hapnikku tootma. Auke raiuda on mõtet vaid sissevoolude lähedal, kus vee liikumine kannab hapniku järve laiali. Siiski on see suhteliselt väheefektiivne meetod, kuna avada suudetakse tühine osa veepinnast ja augud külmuvad kiiresti kinni,“ ütles Keskkonnaameti vee-elustiku spetsialist Aimar Rakko.
Võimalik on veel ka kunstlik aereerimine, kuid see on mõistlik ainult väikejärvedes ning võimalik juhul, kui selleks leitakse ressursse. Õhu otsene pumpamine jää alla on võrdlemisi ebaefektiivne ja siiski vaid üsna lokaalse mõjuga.
Varasemale kogemusele toetudes on need abinõud osutunud vähetõhusaks ning kalade suremist täielikult vältida ei õnnestu. Elustiku päästmine talvisest hapnikuvaegusest on rohkem humaanne tegevus ja majanduslikku tulu sellisest tegevusest on raske loota.
Ummuksisse jäämisel on mitmeid põhjusi. Kui hapnikuvahetust takistab jääkate, veevahetus jõgede kaudu on soikunud ja vetikate fotosünteesi takistab jääl olev paks lumikate, siis jäävad järgi vaid hapnikku tarbivad protsessid - orgaanilise aine lagunemine, anorgaaniliste ainete oksüdeerumine ja veeorganismide hingamine. Eesti veekogudest on kõige ohtlikumas olukorras rohketoitelised, aeglase veevahetusega madalad järved. Ühe potentsiaalse rühma moodustavad paljud Lääne-Eesti rannikul ja saartel paiknevad madalad (sügavus alla 1 m) rannajärved, kuna talveks nende ühendus merega enamasti katkeb ja põhjamudas tekib rohkelt mürgist väävelvesinikku.
Nagu mitmed teadlaste läbiviidud uuringud on näidanud, ei hukku tavaliselt kogu ummuksis järve kalastik. Koger ja linask taluvad hapnikupuudust hästi ning elavad sellised tingimused edukalt üle. Peamiselt hukkub ummuksisse jäänud järves peenkala: särg ja väike ahven, mis suurendab jäävabal perioodil oluliselt nende kalade peamise toidu, zooplanktoni hulk järves. Selle tulemusel omakorda vähenevad mikrovetikad, kes on zooplanktoni peamine toit. Sellisel juhul on veekogu umuksisse jäämine isepuhastumise mõttes isegi kasulik: tulemuseks on vee läbipaistvuse suurenemine ning järve üldise seisundi paranemine. Kui aga nende muutuste järel ei jää järve piisav hulk röövkalu (haug, koha), siis saab neid juurde asustada.
Veekogu ummuksisse jäämisest oleks soovitav teavitada ka Keskkonnaametit, kes hindab veekogu olukorda ja vastavalt sellele kavandab edasise tegevuse.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
