Probleem seisneb selles, et veepuhastusjaamad ei suuda östrogeeni heitveest eraldada, mistõttu jääb keskkonda ringlema naishormoone sisaldav vesi, mis võib elusorganismidel tekitada erinevaid kõrvalekaldeid. Üha enam leitakse näiteks geenmutatsioonidega ja naissuguorganitega kalu. Kuidas võib inimest mõjutada hormonaalsete häiretega kalade söömine, pole veel teada.

Rasedusvastased vahendid on kindlasti keskkonnasõbralikud selles mõttes, et ei lase sündida planeerimata lastel, kes oleksid lisakoormaks niigi inimpopulatsioonist ülekoormatud maakera ökosüsteemile. Kuid kuidas peaksid siis peret planeerima rohelise meelelaadiga inimesed? Ühest vastust pole, kuid arvatakse, et kõige vähem loodussõbralik on kasutada hormoonpille ja –spiraali. Nende asemel võiks kasutada kalendrimeetodit, tavalist spiraali, kondoome või lasta end lihtsalt steriliseerida.

Allikas: Epp Petrone „Roheliseks kasvamine“

Toimetanud: Aive Herja, GO KODA

................................................................................................................................................

Kõige keskkonnasõbralikum oleks vast igaksjuhuks üldse seksuaalelust loobuda, et hoida nii oma keha kui ka südametunnistus inimkonna sigivusega seotud probleemidest 100% puhtana. Kui kõik end steriliseerima või tsölibaati viljelema hakkaksid, sureksime varsti välja.

Kusagil oma raamatus jõuab Epp Petrone hetkeks eneseiroonilisele mõttele, et kõige keskkonnasõbralikum olekski lihtsalt ära surra. Aga kas ikka oleks? Kõdunemisprotsessi käigus eralduvad ju kõiksugu keskkonnavaenulikud gaasid...

Keskkonnaprobleeme ei lahenda surm ega tsölibaat. Mõlemal juhul poleks lõppkokkuvõttes kedagi, kes probleemi lahendaks. Aga äkki kaoksid koos inimkonnaga automaatselt ka kõik probleemid..? Nii nagu ei saa kindel olla selles, et nt kalendrimeetodist ja kondoomidest inimpopulatsiooni kasvu ohjamisel kasu oleks, ei saa kindel olla ka selles, et inimkonna kadu kõik keskkonnaprobleemid lahendaks.

Foto: mirror-uk-rb1.gallery.hd.org