Küsimusele, kui palju ja kas üldse kassid–koerad metsloomade elu mõjutavad, on tänaseks vastus olemas – nad mõjutavad ning reeglina negatiivselt. Kuid mõju on keeruline mõõta, sest andmete kogumiseks on kasside ja koerte pidev jälgimine kulukas, hoolimata tehnika arenedes tekkinud vahenditest, mis vabastavad inimese pidevast jälitamistööst – nüüd piisab metsa alla hulga rajakaamerate paigutamisest. Kaamerad salvestavad kõik maapinnal tegutsevad imetajad ja linnud ning nende esinemiste põhjal saab teha järeldusi võimaliku kiskja mõjust. Kirjeldatud lähenemise loogika on lihtne – kui kassidel ja koertel on negatiivne mõju, võiks eeldada, et nende tegevuspiirkonnas on ka nende võimalikke saakloomi vähem. Nende kahe kiskja tegutsemispiirkonnas võib kohalik loomastik eriti ohualtis olla, kuna kassid on öise eluviisiga, koerad aga päevasega ning seega on ohustatud nii öise kui ka päevase eluviisiga kohalikud loomad.

Just sellist lähenemist kasutati Madagaskaril. Saare põhjaosa seitsmele kaitsealale paigutati rajakaamerad, mille eesmärgiks oli lisaks kassi ja koera mõju uurimisele selgitada ka kohaliku väikekiskja Viverricula indica mõju maapinnal tegutsevatele lindudele ning pisiimetajale. Koeri sattus kaamerate ette 868 korral, kasse aga vaid 53 korda ja Viverricula indica 41 korral; lindudest olid sagedaseimad tõmmu-siidkägu (Coua serriana; 671 korda) ja madagaskari harakööbik (Copsychus albospecularis; 284 korda).

Tulemused näitasid, et arvestades elupaiga tingimusi, kiskjate omadusi (näiteks märgatavust või varjulist eluviisi), kiskja esinemist või puudumist ja saakliikide esinemist või puudumist piirkonnas, on 52%-l juhtudest kiskjatel oluliselt suurem mõju saaklooma esinemisele, kui seda võiks eeldada loomade juhusliku esinemise korral. Seejuures mõjutas kasside ja Viverricula indica esinemine oluliselt nelja linnuliiki (tõmmu-siidkägu, madagaskari harakööbik, madagaskari metsruik (Mentocrex kioloides), soomus-maaraag (Geobiastes squamigerus)) ja kolme kohalikku pisiimetajat. Koertel oli aga otsene negatiivne mõju kahe kohaliku pisiimetaja esinemisele.

Kuna kaamerate ette sattus soomus-maaraage oluliselt sagedamini piirkondades, kus olid tegutsemas kassid, ning ka kohaliku Viverricula indica tegevuspiirkonnas tegutses oodatust rohkem soomus-maaraage, madagaskari metsruiki ja tõmmu-siidkägusid, viitavad tulemused, et võõrkiskjate esinedes sattusid kohalikud liigid kaamera ette oluliselt harvemini. See tähendab, et kassid ja koerad tõepoolest mõjutavad kohalike liikide levikut. Kuna hetkel on globaalselt kadumas ka paljude loomade elupaigad, siis tuleks elupaiga-aspekt kaasata kindlasti ka võõrliikide mõju uurimisse.

Murphy A, Kelly MJ, Karpanty S M, Andrianjakarivelo V, Farris Z J (2019). Using camera traps to investigate spatial co‐occurrence between exotic predators and native prey species: a case study from northeastern Madagascar. Journal of Zoology 307: 264-273. doi:10.1111/jzo.12645

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Sarnased artiklid