Subjektiivne põgus vaade Eesti haridusprobleemidele.

Haridus on inimkonna iidse praktika, kasvatuse rüpes võrsunud ilming. Hariduse kui fenomeni tekke on tinginud tõsiasi, et ühiskondade arenedes ei olnud enam võimalik anda kõike eluks ja kultuuri eksisteerimiseks vajalikku edasi kogemuslikult ja praktilise elu seostes, nagu see oli võimalik eelmodernistlikes ühiskondades. Nii tuleb kasvatust mõista kui katusmõistet haridusele, sest ka haridusinstitutsioonides ju inimesi kasvatatakse, olgu siis teadvustatult või teadvustamatult.

Üks probleeme ongi kasvatuse alaväärtustamine uues iseseisvusaegses Eestis, kuivõrd kasvatus kui ilming ja mõiste oli kahjustatud nõukogudeaegse nö kommunistliku ideologiseeritud „kasvatuse” poolt. Ent see poleks tohtinud saada põhjenduseks loobuda tunnistamast, et kasvatus inimkonna vältimatu praktikana eksisteerib vaatamata ühiskondlikule korrale. Rumalust on kasvatuse/hariduse valdkonnas paraku Eestis jagunud üle kriitilise piiri.  Seda enam, et kasvatusest saab tihti autoritaarsete režiimide ning inimest alistavate ideoloogiate tööriist, vajaks ta tugevdatud tähelepanu. Nii võikski praegu tunnistada, et peamised probleemid, millega hariduse valdkonnas tegelikult kohtutakse, on tegelikult kasvatusprobleemid, ent institutsionaliseeritud bürokraatlikus ja kohati ka lühinägelikus süsteemis seda tunnistada ei taheta ning kasvatus on loetud nö kodu asjaks, kuigi laps veedab oma päevast suurema osa koolis.

Kasvatusprobleemidest meie haridusinstitutsioonides

Millal võib üldse kasvatusprobleemidest rääkida? Kui noortel kaob eneseusk, pinnas jalge alt, kaob tahe mõtestatud pingutuseks, kaob elurõõm, kui suureneb vägivaldsus, kius, suhete halvenemine, süveneb üksildus, siis on need kõik kahtlemata kasvatusprobleemid, mida ei ole kas tahetud või suudetud teadvustada. Meie haridusinstitutsioonide peaküsimus peaks olema: milline inimene siin kujuneb, mitte aga niivõrd, kui palju teadmisi temasse sisestatakse ning kas ta on konkurentsivõimeline. Kasvatusprobleeme tingib kõigepealt õpetajatesse sisendatud hoiak, et lapse kui isiksuse kujunemine ei ole nende asi, nemad õpetavad aineid.

Seda võimendab haridussüsteemis omaks võetud agenda koolide edetabelitele, mõõtmisele, hindamisele, konkurentsile, efektiivsusele jm. uusliberalistliku ideoloogiaga kaasnevale haridusvõõrale survele, mille tulemusel räägitakse järjest vähem pedagoogikast ning õpetaja ei teadvusta end enam kui pedagoog, kes peaks vastutama lapse kui isiksusega toimuva ees. Viimastel aegadel on järjest vähem uuringuid ja teadmist koolitegelikkusest.

Kasvatusprobleemide tekke põhjus on kindlasti kooli ikka veel säilinud industriaalse tootmise mudel: inimene on kooli toodang, orienteerutakse keskmisele, tehtu kvaliteedi määrab õppekava täitmine, seda mõõdetakse hindega jm., ehk modernismiperioodil kool dehumaniseerus mitmetel põhjustel, mida võimendas omakorda haridussüsteemi alaline vaesus. Praegu on suund panna õppijale kogu vastutus tema õppimise eest, on otsekui kadumas see loomupärane tõsiasi, et laps on teistmoodi inimene kui täiskasvanu ega suuda ise end juhtida ning võrdväärselt vastutust võtta. Ka see tendents on kasvatuse olulisuse kadumise tulem.

Üks inimese demoraliseerumist põhjustav ilming on koolide vari-õpe, see on eluoskuste teadvustamatu õppimine selleks, et jääda ellu tingimustes, kuhu inimene on asetatud. Nii on õpilased pika kooliaja vältel sunnitud olema passiivsed, ebasiirad, kirjutama õpetajale meelepäraseid tekste, tunnustama võimu ja hierarhiaid, mitte väljendama iseend autentselt, harjuda ootamisega, enese tähtsusetusega, mõõdetavusega, standardiseeritusega, tegema end vajadusel nähtamatuks, petma välja paremaid hindeid, harjuma palgatöölise mentaliteediga jne. jne.

Vari-õpe on kooli strukturaalsete tingimuste vili, mille taga võib aimata aga töömaailma vajadusi, kus soovitakse kuulekaid, probleeme mitte põhjustavaid passiivseid kannatlikke töö ärategijaid, kellele miski ei läheks liialt südamesse ja kes tunneksid, et õigluse eest seismiseks on nende jõud igal juhul nõder. Vari-õpe toimib kõigil ajastutel, kuivõrd kool on alati ühiskonnas valitsevate ideoloogiate huviobjekt. Tänase päeva ühiskonda suunavate struktuuride (majanduselu ja finantskapital) huvid on kasvatada noortest heausksed tarbijad, edendada kõiges tarbijamentaliteeti, kuulekust ja tunnet, et suurte süsteemide ees on üksikisik jõuetu, võõrandada noori loodussuhtest.

Ka õpetajate ebaloomulikult suur töökoormus ja lisandunud bürokraatia on olnud põhjuseks, miks neil ei ole iga lapse jaoks aega ning tähelepanu, sest ka õpetajal on vajadus iseend säästa. Suured industriaalühiskonna süsteemid toodavad järjest suuremat võõrandumist.

Siiski on tajutavaid muutusi. Kuivõrd tänane töömaailm ei õitse enam edasi vaid kuulekate tuhmimõistuseliste töö ärategijatega, ja taolistel tingimustel ei lähegi paljud noored enam üldse tööle, on ka kooli jõudnud ettevõtlikkuse, algatusvõimelisuse, loovuse, vastutuse, ideede genereerimise, meeskonnatöö, kaasatuse jm. väärtustamine.  Oma osa on siin ka sellel, et Tartu eetikakeskuse tegevusele tänu on pildil püsinud väärtuspõhisus hariduses ja räägitakse järjest enam väärtuste rollist.

Tasapisi on koolide kultuuridesse hakanud sisse tulema uued praktikad: erinevatel viisidel õppimine, uued õpikeskkonnad, uuriv ja avastav õppimine, meeskondlik õppimine, õpetajate meeskonnatöö, rohkesti tunniväliseid ettevõtmisi, koolide lisanduvad traditsioonid. Õppekavas on kirja panduna väärtustatud vägagi olulisi õppija isikuomadusi ja pädevusi, ent siiani paraku on küll domineerinud kirjutatu ja elatu lahusolek. Võimalik, et see vahe hakkab tasapisi vähenema. Koolid võistlevad ellujäämise nimel laste pärast, ning kooli valikul on laste ning vanemate jaoks tihti oluline ka see, milline on koolis valitsev õhkkond ja väärtused.

Koolivõrgust ja hariduse kättesaadavusest

Praegusega on valitsemas tendents väiksemate koolide jätkuvale sulgemisele ning koolide allesjäämisele vaid nö tõmbekeskustes. Mõni aeg tagasi ilmus Postimehes ülestunnistus, et kavas on veel sulgeda sadakond väiksemat kooli. Tendents on tsentraliseeritusele ja nö hiidkoolidele, ehk väikerahvas elab haridusasutuste osas üle omamoodi suurushullustust ja mammuti kompleksi. Samas peaks säilida sooviv väikerahvas eriliselt väärtustama iga last ja tema kasvukeskkonda, iga inimese kaal on kordades suurem võrrelduna suurrahvastega. Riigigümnaasiumide lausrajamine võib kaotada munitsipaalgümnaasiumid, st. et gümnaasiumid saavad edaspidi olema vaid suuremates keskustes, need on suured ja anonüümsust soosivad (Rapla, millesse suhtuvad asjaosalised kriitiliselt),  ja oluliselt halveneb laste juurdepääs haridusele.

Taas on oht, et pelgalt hariduse kättesaadavuse tõttu jäädakse keskhariduseta, sest ka õpilaskodude rajamine on kaheldav, kas riik seda teeb. Siiski on praegu kokku kirjutatavas haridusstrateegias punkt sees, et hariduse kättesaadavus ei tohi halveneda. Aga sõnad ja tegelikkus on paraku erinevad asjad. Me peaksime seisma väikeste koolide säilimise eest, et oleks võimalik mõnes tühjenevas maakohas taas uut elu alustada, kooliga kaob ju kõik, ka inimesed lahkuvad. Võimaluseks on praegu küllalt head tingimused erakoolide rajamiseks, need võivad olla väiksed, tugineda oma kontseptsioonile ja kanda kindlat ideed. Järjest rohkem vanemaid mõtleb erakoolidele, kus kaitstakse lapse individuaalsust ja tähelepanu on lapse tervikarengul ning ka väärtustel. Sisuliselt on need alternatiivkoolid. Paraku on need koolid oluliselt vaesemad oma võimalustes.

Üks suuri võimalusi oleks efterskoolide süsteem Eestis analoogiliselt Taaniga. Need on nö toibumiskoolid pärast põhikooli, kui noor on identiteediraskustes ega tea, kuhu minna edasi. Need koolid on 1-2 aastased, paiknevad maakohtades, siin õpitakse inimeseks olemise oskusi, kujundatakse maailmavaadet, lõimutakse külakogukonda, tegeldakse süvendatult huvialadega, on orientatsioon loodusele. Siit edasi minnakse eneses selgust saanuna juba kindlamana väljavalitud kooli ega katkestata oma õpinguid.

Hariduse sisust ehk mida õpetatakse?

On vana probleem, et riikliku õppekava üldeesmärgid ning ainekavade sisu ei sobi omavahel sugugi, ehk õilsad üldeesmärgid lihtsalt jäävad ainetundides teostumata. Ainete sisu on alati ühiskonnas teatud huvigruppide suunata; kui varem olid nendeks teadlaskogukonnad ning üldhariduskoolide õppekavad olid vahel kui teaduse ajaloo õpetus, siis nüüd on oma mõjudega siin ka töösturid ja poliitikud. Eriti ideoloogiliselt laetud on ajaloo ja ühiskonnaõpetus. On kosta nurinat, et ühiskonnaõpetuses õpitakse riigi struktuure, ent mitte kriitilist ja ühiskonda analüüsivat mõtlemist. Üllatavaks probleemiks kogu retoorika taustal on kujunenud emakeele ja kirjanduse õpetus, sest emakeele tunde on põhikoolis kohati kaks korda vähem kui inglise keele tunde.

Enam ei loeta ega õpita mitmeid Eesti kirjanduse tüvitekste, mis kindlustasid läbi aegade põlvkondade sidususe ja ühtse rahvustunde. Emakeele alavääristamise vastu tuleb küll hakata üldrahvalikult protesteerima ja selle osakaalu tõstmist nõudma. Endiselt on õpetus indoktrineeriv, st. õpitakse aineid kui lõplikku vaidlustamata tõde, ilma et oleks võimalus paralleelseks teadmiseks muude variantide ja alternatiivsema teadmise osas. Nii hoitakse alal valitsevat teadmiskäsitust ja materialistlikku tõekäsitust.

Väga napp on suhte- ja suhtlemisõpetus, oskuste õpetus olemiseks inimene inimeste seas. Suurimaid probleeme on õppimise soorituspõhisus ning õpitava sisust võõrandumine, kuivõrd noored ei taju, mil viisil õpetatav seonduks nende eluga või nende eluperspektiiviga. Masinlikustuv õppeprotsess ja inimkäsitus, mis näeb inimestki kui kompuutrit või mehhanismi, annab võõrandumisele aina hoogu, eriti võigas on, kui kooli lõpetajat käsitletakse tootena. Nii juhib nähtamatu, ent mõjuvõimas kuskilt pärit arusaam inimesest ja tema õppimisest kõike seda, mida koolides tehakse. Nii oleks üks ülesandeid teadvustada ja selgelt deklareerida, millisel inim-, teadmis- ja ühiskonnakäsitusel põhineb meie kool, ja võtma siis midagi ette.

Rahvusvahelistes organisatsioonides on tõstetud üles küsimus, et õpetus peaks võimestama ja arendama isiksust kui tervikut, eriti tema mitmeid vaimseid protsesse arvesse võtma ning ergastama, ja samas võtma arvesse ka tunded ja õpetama suhestuma oma tunnetega. Meie kool on ikka veel valdavalt ratsionaalne, kuigi ka siin on muutuste hõng tajutav. Ohtu võib aimata ka õpitava muutumises pealiskaudseks, mida soosib lärmakas pildiline keskkond. Tuleb teateid õpetajate ükskõiksusest selles osas, mida nende õpilased on õppinud ja mida suudavad. Samuti õpitava lihtsustumisest. Kuivõrd latt jääb järjest rohkemale liiga kõrgeks, siis lastakse seda alla. Omaette probleem on digikultuuri tungimine kooli, kuivõrd meil ei ole läbi mõeldud selle inimest kahjustav ja teadmisvõimekust ning vaimuelu laostav pool. Digikultuur võib teadlikult ja mõistlikult rakendatuna õppimisele olla kaasabiks ja seda rikastada, rumala eufooria pinnalt rakendatuna aga teha palju kurja.

Järjest kogub maailmas jõudu nõue ökoloogiliselt suunatud hariduse/kasvatuse järele, kuivõrd suurim oht kogu planeedile on tarbijaks ja raiskajaks orienteeritud inimene. See aga eeldaks laia mõtlemise paradigma muutust ja vastutuse keskme asetumist nii, et inimene ei kasvaks isekaks üksnes oma karjääri eest vastutajaks, vaid suudaks hõlmata nähtusi looduse ja planeedi perspektiivis, siduda oma ego ja Ise laiemate tervikutega. Halvasti koheldud laps kindlasti taoliseks ei kasva, nii on selle vaate eelduseks ka eluterve koolikogukond ja lapse tunne, et ta on väärtustatud ja hoolitud. Sellel väljal on maailma kasvatusteadlased asetunud vastamisi töösturite ja tarbimist ning nö majanduskasvu õhutavate ringkondadega, jõud on selgesti ebavõrdsed, aga kaalul on väga palju. Eestis oleksid väga head eeldused ökoloogilise paradigma suunal, kuivõrd meil on siiski enamuse inimeste suhe loodusega säilinud.

Õpetaja probleem

Õpetajate kriisi võis ammu ette aimata, ent selle ärahoidmiseks ei tehtud midagi. Õpetaja amet on alaväärtuses ja halva mainega mitte üksi palga tõttu, vaid ka õpetajat saatnud piirangute, bürokraatia, ülesannete rohkuse (mis kokkuvõttes ülejõukäivad) tõttu, mõistmatuse tõttu, juba kõneldud mehaanilisuse tõttu ning ka põhjusel, et ettevalmistamatult suunati tavaklassidesse erivajadustega õpilased, andmata õpetajatele tuge ja abi selleks.

Õpetaja amet on raske, kurnav ja alatasustatud võrrelduna tema tegeliku koormusega. Haridusbürokraatia on õpetajat kohelnud halvasti, amet on järjest enam saanud naiste ametiks, kes teadupärast on kannatlikumad ja taluvad surveid paremini. 86% naisõpetajaid (nii palju neid praegu  õpetajaskonnast on) aga viib kutse mainet veelgi alla, sest meie maskuliinses macho-meeste ühiskonnas on naine kui inimene mehest vähem väärt igas mõttes, ja see on suur ning kogu ühiskonna arengut takistav küsimus. Samuti on ju alaväärsed ka „naiste tööd” nagu õpetamine. Hea pool siin on seadusega antud autonoomia õpetajale, õpetaja on vaba valima meetodeid ja tööviise, kontroll tema üle on teisenenud, samas ka leevenenud. Ent siin tuleks teha uuringuid õpetajate eneste seas, et sõnastada nende probleeme.

Ülikoolid

Üks Soome kasvatusteadlane on kirjutanud, et ülikoolid on osa ökokriisist. Uusliberalistlik haridusvaenulik ideoloogia ja primitiivsed käsulauad on tabanud kõige valusamini ülikoole ja teadust. Selle tulemused on rängad ja kui siin ei panda pidurit, on see oht kogu läänelikule tsivilisatsioonile. Eriti vaguralt ja vastuhakuta on Bologna ja OECD ettekirjutistega kaasas käinud Eesti ülikoolid, mis on muutnud akadeemilised kogukonnad toksiliseks, veennud teadlasi-õppejõude nende töö mõttetuses ja võimetuses protsesse suunata. Võõras majandusele omane sõnavara suunab kogu akadeemilist elu: efektiivsus, „kvaliteedi”juhtimine, evalueerimine, atesteerimine, konkurents, tulemuslikkus, aruandluskohustus, toodangu andmise paradigma jms.

On käivitunud rahvusvahelised kriitilised kõrgkooliuuringud, kus süvitsi nende küsimustega tegeldakse. Meil esindab seda suunda Kadri Aavik. Ülikoolide laastamine on kestnud veel lühiajaliselt, ent kui sel lasta kesta edasi, on tulemuseks rahvusliku intelligentsi häving. Kõik see pole üksi Eesti probleem, vaid hõlmab kogu läänemaailma. Meil võib tähele panna õpetuse muutumist järjest industriaalsemaks, mehaaniliseks, võõrandunumaks, pealiskaudsemaks.

Paljud oma eriala valdavad inimesed on sunnitud lahkuma, millega koos kaob ka nende kompetentsus rahvuse ja kultuuri jaoks. Õppekavad lihtsustuvad, aineid tõmmatakse koomale, filosoofilise koega ja maailmavaadet edendavad ained kaovad õppekavadest sootuks, mitmed autoriteetsed isikud on viidanud ülikoolide kutsekoolistumisele, kus enam akadeemilisel teadmisel polegi kohta. Kui praegu õpetajaks õppijad siirduvad koolidesse tööle, hakkavad need probleemid täies ilus nähtavaks saama, sest inimene ei saa ju enam arugi, mis toimub ja mida ta teeb, kui tal puuduvad alused erialaseks maailmavaateks.

Küüditatud on Eestist ka kasvatusteadus, uuringud on pinnalised, fundamentaalprobleemidega enam ei tegelda, maailmaklassikuid ei tunta, suletud on ainus Eesti haridusajakiri, mida avada ei kavatsetagi. Kaob peatselt ka emakeelne terminoloogia ning võimekus probleemidest abstraktsemalt mõelda. Ma ennustan siin, koolid elavad veel suhteliselt hästi vana paremat ettevalmistust saanud õpetajaskonnale tänu;  kui ülikoolide ja teaduse laastamine ei lakka, on meil peatselt viletsad versioonid ameerika pealiskaudsust tootvatest koolidest ja selline areng oleks saatuslik kogu rahvale.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta