Veebruarikuus alguse saavas "Kehakõnede" artikliseerias vaatame lähemalt neid erinevaid tegevusi, mida kasutades muutub keha kas kultuuriliselt kohaseks või kohatuks. Heidame pilgu kehakohenduste ja kohanduste kultuuri ja vaatleme kehale kohandatavaid tegevusi kui teatud kehaspetsiifilisi tehnikaid.

Inimene on sotsiaalne olend ning suhtlemine on meile eluliselt vajalik. Kuid suhtlemine ei tähenda ainult rääkimist. Dialoog minu ja sinu, sinu ja tema vahel algab tegelikult esimesest välja öeldud sõnast palju varem. Suhtlemine algab juba esimesest pilgust, esimesest muljest. Ja mulje luuakse selle põhjal, milline inimene välja näeb.

Charles Darwin on öelnud, et inimene imetleb ja laiendab seda, mida loodus talle andnud on. See kehtib nii geograafiliste territooriumite, looduse ja n-ö välise omandi suhtes kui ka isikliku ruumi, kõige isiklikuma ruumilise üksuse osas, mis meil on – meie keha. Kui asi puudutab meie kehasid, siis inimene mitte ainult ei laienda seda, vaid ka täiesti teadlikult ja tahtlikult dresseerib, drillib, moonutab, torgib, põletab, armistab, lõikab, väänab oma keha ning talub vabatahtlikult ja isegi teatud uhkusega seda valu, mis iseenda sellise kohtlemisega kaasneb. Protsessiga kaasneva valu mõttekus seatakse harva kahtluse alla, kuigi valu ei ole üldjuhul eesmärk omaette.

Inimene on ainus loom, kes eesmärgipäraselt moonutab oma keha, et sobituda mingitesse ideaalidesse ning see on see, mis muudab meid ülejäänud elajatest erinevaks. Lisaks sellele muudab, moonutab ja kohandab inimene ka teiste elusolendite kehi – tõuaretus on selle heaks näiteks.

Kas pole huvitav, et enese kehaline tähistamine on meile peale ilmastikuoludega kohandumise ka omamoodi bioloogiline sund? Kõik, mis me endale külge riputame, kleebime, maalime või lõikame, näitab meie kuuluvust ning kirjeldab meie identiteeti sama võimsalt kui ametlik dokument. Seega saab öelda, et inimese keha on tema kultuurilise tunnuslikkuse kandjaks olnud aegade algusest peale.

Kultuurilisest normist erinevale kehale reageeriti väga tugevalt, reageeritakse siiani. Sellest on alguse saanud paljud tülid ja sõjad, eriarvamused ja konfliktid. Saavad siiani. Paljasta oma keha kellegi arvates liigselt või mõne meelest vales kohas ning usulised fundamentalistid või ülikõlbelised kodaniku loobivad sind kividega või nüpeldavad verbaalselt.

Halvemal juhul saad ihunuhtlust või satud vangi. Ole üldsuse jaoks liiga kaetud ning jälle tekivad kahtlused. Augusta, tätoveeri ja needi oma nahka rohkem kui vaikiva ühiskondliku kokku­lep­pena märgitud taluvuspiir lubab ning sind peetakse subkultuuri kandjaks ning korralikuks eluks võimetuks, ilma et sa ise selleks midagi märkimisväärselt teinud oleks. Tunne ennast saabuvas vanuses ebakindlalt ning ilukirurg lubab sulle hea raha eest avada igavese nooruse allika, vähemalt mõneks ajaks.

Ma arvan, et me võime üldistades öelda, et ükski inimene ei kanna oma kehale või nahale mitte midagi juhuslikku – iga kaunistus või märk tähistab midagi. See võib olla märk inimese positsioonist, sotsiaalsest kuuluvusest, välisest aastaajast või kuuluvusgrupi veendumusest.

See võib olla ka midagi, mis muudab välimust soovitud tulemuste suunas (noorendavad või toonivad või pleegitavad kreemid, soenguviimistlusvahendid, püsivamad kunst-detailid nagu näiteks küüned, ripsmed, juuksepikendused).

Tõesti – inimese nahk on nagu asitõend, tunnusmärk ja tõlkefilter, see on meie väline kombitav DNA unikaalsete sõrmejälgede, kordumatu poorimustri, nahavärvi, karvakeste ja kortsukeste ja muutustega, mis reedavad ka keha sisemisi reaktsioone – füüsikalisi (temperatuurile) või emotsionaalseid (punastamised, kahvatumised).

Kehamuutustega tähistatakse või seadustatakse ühis­kond­liku korra ja kaose, normi ja hälbe, stabiilsuse ja kriisi, sakraalse ja profaanse mõisteid. Tähenduslik on nii kandja sugu, klassiline kuuluvus, aga ka see, kes kaunistusi teostab; keda, kuhu ja miks kaunistatakse, kas see on vabatahtlik või vägivaldne/pealesunnitud protsess.

Niinimetatud traditsioonilistes kultuurides kasutusel olnud kehakaunistusvõtete ja kehamuutmispraktikate uusaegne kasutamine on väga omapärane ja huvitav nähtus. Võib nõustuda väitega, mida mainib korduvalt oma 1979. aasta töös “The Decorated Body” Robert Brain: on omamoodi ajalooline iroonia, et aastasadu on valged kolonialistid näinud vaeva, et usulistel, majanduslikel ja muudel eesmärkidel  juurida allutatud kultuu­ride rahvaste tavadest välja nende traditsioonilised kehakaunistusviisid: soengud, augustamised, armistamised, kehamaalingud, tätoveeringud.

Kuid 20. sajandi viimaseks veerandiks oli Lääs jõudnud olukorda, kus kehamuutmine saavutas enneolematu leviku, taseme ja varieeru­vuse. 21. sajandil on ühiskondlik taluvuslävi sedavõrd nihkunud, et normi piiresse mahub üha rohkem.

Kui oma kehaga eksperimenteerijad 1970ndate lõpus nö kapist välja tulema hakkasid, siis moodustasid nad ikkagi mingi üldsusest eraldiseisva rühmituse, subkultuuri. Märgatav muutus suhtumises kehasse toimub 1980ndatel – seda dekaadi iseloomus­tavad AIDSi tapatalgud, kiiresti äärmusteni jõudnud fitness-liikumiste buum, enne­olematu ulatuse saavutanud ilukirurgia kasutamine, dieedilaagrid ja toitumishäired ning surrogaatemaduse lubamine Ameerika Ühendriikides.

Seni tugevalt subkultuuri keldripõranda all olnud kehamuutmised jõuavad MTVsse ning massidesse, tätoveeringutest ja augustamisest saab enese avastamise ja taasavastamise tähistus. Keha kui uurimisobjekt, eriti kehamuutmistehnikate käsitlemisel, jõuab uurijate fookusesse 1990ndatel ning seda on sageli nimetatud “tätoveeringu renessansiks” – see tehnika oli üks esimesi, mis massidesse läks ning mida uurima hakati.

Hiljem tuli muu – armistamised, augustamised ja augustuste venitamised, implantaadid, rippumine (flesh hanging) jm. Alates 1990ndate lõpust on erinevate tehnikate laienemine, segunemine, eksperimenteerimine olnud muljet­avaldav. Mingisuguseks ainult subkultuuriliseks nähtuseks on seda juba raske pidada.

Keha kultuurilisest kohandamisest rääkides võiksime eristada kahte lähenemist kehale:  kehatehnikad ja kehamuutmistehnikad.  Keha on kui savi, mida modelleerida, kui lõuend mida dekoreerida, samas on keha ka instrument, mille valdamist peab õppima. Aga mõlemal juhul saame me rääkida tervest hulgast õpitavatest ja õpetatavatest tehnikatest, mille abil kohandatakse inimest tema keskkonda. Mille kaudu luuakse inimese identiteet.

Keha võib sõna otseses mõttes voolida ja vormida, kirjata ja katta. Meeldival ja käibivaid esteetikanorme arvestavalt viisil või täiesti teadlikult provokatiivselt ekstreemsusesse kalduval moel. Lääne kultuuris on enese operatiivne moonutamine olnud pikka aega ühtaegu nii subkultuurilise kuuluvuse tunnus (armid, tätoveeringud, augustamised) kui ka üldisesse ühiskondlikku iluideaali mahtumise hind – ilukirurgia ajalugu on siin heaks näiteks.

Kosmeetiliste operatsioonidega, mis algselt olid mõeldud lihtsalt teatud sotsiaalsete stigmade (haigus, etniline kuuluvus) peitmiseks, on jõutud omamoodi äärmustesse nii moe kui trendide järgimise kaudu ikka ja jälle normidesse sulandumise (lõigatud ilu kui norm, idee enda ilusaks lõikamisest, igavese nooruse ja saleduse tagaajamine) kui ka protestivaimus ette võetud ja provokatiivse enesemoondamise osas (Orlani või Stelarci ettevõtmised, kehakunst kui selline ja ka kehamoondamine in extremis, Modification Convent ja Shannon Larratt,  kaasaegsed freak-show’d jne).

Keha välimus ning kehaline käitumine on alati kultuuriväljenduslik. Inimese keha ja sellega ringi käimine ei jäta kedagi külmaks, sellele reageeritakse alati. Meie keha räägib meie eest ning sageli enne meid.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta