Kehatehnikate mõiste võttis kasutusele prantsuse sotsioloog Marcel Mauss. 1934. aastal avaldatud essees visandab ta üsna ülevaatlikult idee teatud käitumuslikest tehnikatest, mis on alati õpitud, situatiivselt kohandatud. Mauss nimetab inimese käitumisega seotud tegevusi kehatehnikateks, need on alati mitmuses, neid antakse edasi inimeselt inimesele, põlvkonnalt põlvkonnale.

Kehatehnikad on teatud normid, millele me allume või mida kasutame, mis moodustavad endast kaunis keeruka kultuurispetsiifiliselt kompleksse käitumise võrgustiku. Mauss väidab, et kogu inimese käitumine on elu jooksul omandatud teatud tehnikate kompleks ning normaalset või loomulikku käitumist ei ole tegelikult olemas.

Mauss'i järgi jagunevad kehatehnikad peamiselt soo ja vanuse järgi, need on alati õpitavad ning selle protsessi käigus toimub ühtaegu nii olemasoleva normi kinnitamine kui ka situatiivne kohandamine. Kehatehnikad erinevad ja muutuvad nii ajas kui ka geograafiliselt. Oluline on, et kehatehnikad on alati mitmuses, need kanduvad edasi põlvest põlve ning nende uurimisel on oluline liikuda üksikult üldisele. Variatiivsus avaldub pigem kollektiivselt kui individuaalselt.

Mauss jaotab kehatehnikad esmalt elukaare järgi kolme suuremasse rühma: sünnitamisega seotud tehnikad; lõimetishoole ja lapsepõlv, mille alla kuulub ka murdeiga, ning täiskasvanuea tehnikad. Täiskasvanuea puhul jaotab Mauss tehnikad tegevuspõhiselt: magamine, ärkvelolekutehnikad (puhkus, kõndimine, jooksmine, tantsimine, hüppamine, ujumine, jõuga sooritatavad liikumised, ronimine, laskumine), kehahooldus (hõõrumine, pesemine, seebitamine, suuhügieen), tarbimistehnikad (söömine, joomine).

Mainimisi puudutab Mauss ka sigimist ning eraldi kehatehnikatena tuuakse välja ebatavalise eest hoolitsemist ja vastastikune hooldus, mille alla käiks ka igasuguste tehniliste abivahendite kasutamine, ilma milleta inimene kas sureks või oleks liikumisvõimetu (puuetega inimeste probleemid) ja sellega kohandumine. Huvitavalt kombel jätab Mauss täiesti mainimata surma ja suremisega seonduva.

Põhimõtteliselt võib öelda, et kehatehnikate puhul võime rääkida keha instrumentaalsest valdamisest teatud kultuuri- või sootsiumispetsiifilisel moel. Kehatehnikad moodustavad keerulise enesemääratlusega seotud võrgustiku. Suurest osast sellistest tegevustest kujunevad välja harjumused, mille puhul ei teki isegi küsimust, miks nii käitutakse..

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta