Kui kehatehnikad lähtusid sellest, et keha on instrument, siis kehamuutmistehnikate puhul on keha nii materjal, meedium kui ka vahend.

Kehamuutmistehnikad on tegevused, mida kohandatakse keha välimusele, kudedele (väga sageli on selleks nahk, aga ka luud-kondid, hambad, juuksed ja küüned), et anda endale kehaliselt soovitud välimus. Kehamuutmistehnikatest on hakatud enam rääkima 20. sajandi teisel poolel ning ühtset nimetust, millega seda tähistada, ei ole. Erinevad autorid kasutavad erinevaid mõisteid. Räägitakse kaunistamisest, muutmisest, moonutamisest ja sandistamisest.

Kui me räägime kehale kohandatavatest tehnikatest, siis tundub esmalt mõistlik lähtuda sellest, et üks võimalus inimese kehalise olemise mõtestamiseks on arusaamine, et meil on kaks keha – bioloogiline ja kultuuriline. Need kehad on eristatavad ja samas eristamatud. Nad kasutavad samaaegselt üksteist materjalina ja taasloovad teineteist.

Mütoloogiast tuntud Uroboros, madu, kes sööb iseenda saba, võiks seda kahe keha kooseksisteerimist ehk kõige piltlikumalt kirjeldada. Kindlasti võiks vabaks lasta mõttest, mis tekitab eelhoiaku, et kui me räägime inimese kahest kehast – kultuurilisest ja bioloogilisest - siis on üks ülevam kui teine.

Vaim on ülev ja liha midagi roojast, nõrka ja alandavat. Kehatehnikate puhul on bioloogiline keha ühtaegu nii materjal, instrument kui ka kultuuriliselt konstrueeritud keha kandja. Kultuuriline keha on kasvanud, kasvatatud ja sageli märgistatud kudede sisse.

Kehamuutmistehnikad on seega tegevused, mida kasutatakse keha välimuse muutmiseks. Keha on ühtaegu nii materjal, vahend kui ka meedium. Nende tehnikate puhul võime me rääkida ka keha vormimisest. Kehamuutmistehnikad opereerivad peamiselt epiteel- ja sidekudedega (nahk, lihased, skelett), neid lõhkudes või muutes.

Kõige enam on need seotud inimese nahaga, mis on inimkeha suurim ja kultuuriliselt ilmselt olulisim organ. Nina Jablonski toob välja, et inimese nahk väga eriline kolmest aspektist: karvkatte puudumine ja higistamine; värvus; nahk on alati kultuuriline kandja, pind kultuurilise kuuluvuse ja sõnumi edastamiseks. Mõneti on nahk nagu inimese semiosfäär.

Oluliselt teravamalt kui kehatehnikate puhul kerkib kehamuutmistehnikatega seoses üles küsimus “Kelle oma on keha?” ning ka küsimus võimust. Liigina on inimene huvitav selle poolest, et on ilmselt ainuke, kel oma keha ja kehalisusega väga komplitseeritud vahekord ning kus keha muutmisele kulutatakse märkimisväärne ressurss nii aja, raha kui ka tervise mõttes. Kihk oma keha muuta, sageli ka äärmiselt valulike protsesside kaudu, on ülimalt inimlik.

Erinevad uurijad on kehamuutmistehnikaid käsitledes kasutanud selle tähistamiseks erinevaid mõisteid: muutmine (alteration – Polhemus, Cartwright-Jones), kaunistamine (decoration – Grönig, Brain), moonutamine (modification – Musafar, Larratt), sandistamine (mutilation – Favazza). Samas võime erinevaid mõisteid kasutades tehnikaid piiritleda, vastavalt sellele, mida kehaga tehakse.

Rufus Camphausen toob kehamuutmistehnikate puhul välja olulise eristuse just kudede käsitlemisest lähtuvalt: invasiivsed tehnikad, mis lõhuvad või muudavad kudesid ning on loomult pöördumatud, ja mitte-invasiivsed tehnikad, mis kudesid otseselt ja jõuliselt ei mõjuta, nende tehnikate tulemus kas eemaldatakse või kaob aja jooksul. Sellest lähtudes võiks enamus dekoratiivseid tehnikaid (decorate – midagi kaunistamiseks lisama) paigutada mitte-invasiivsete tehnikate alla.

Üks kaasaegsete kehamuutmistehnikate iseärasusi, mille juured ulatuvad 19. sajandisse, on ränne. Tehnikad liiguvad ruumis ning võetakse kasutusele kultuurides, kus need ei ole omased. Sageli kaob sellega algne tähendusväli ning muutuvad teadmised tehnika kasutamise kohta.

Popkultuuri kaudu massidesse liikunud traditsioonilistele tehnikatele muutub iseloomulikuks tehnika või selle vahendite tavakasutusse müümine (varasemate väljaõppinud meistrite asemel), lihtsustumine (sageli kvaliteedi ning ohutuse arvelt), odavus ning suund tagasipööratavusele (nt lasertehnoloogiaga lagundatavad tätoveeringutintide pigmendid jms).

Ühest küljest on tegemist nähtusega, mida Fakir Musafar nimetas 70ndate lõpul kehamänguks (body-play), teisalt aga kaotavad paljud tehnikad nii oma algse tähenduse. Just invasiivsete tehnikate harrastajate puhul, kes 1970ndate lõpus nö kapist välja tulid, on umbes 1980ndatest märgatav omapärane trend – kui mingi seni nende poolt harrastatud tehnika muutub populaarseks ja massiliseks, siis tuleb siseringis kasutusele mingi uus nähtus, mis on oma loomult keerulisem, valusam ja püsivam (põletusarmistamised ja hiljem nülgivarmistamised tätoveeringute asemel, aukude venitamine nende rohkuse asemel jne).

Ka on kehamuutmistehnikate kasutamine muutunud rohkem indiviidipõhiseks, tugeva suunitlusega tarbimuslikkusele ja sageli ka deklaratiivseks. Konteksti ja laiema tähendusvälja kadumine võib viia ka selleni, et invasiivsete kehamuutmistehnikatega seotud riske ei osata hinnata ning laiatarbekaubastunud vahendite kvaliteet maksab lõivu majanduslikele huvidele.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta