Augustis Eestimaa keskpunktis, Paides peetud Arvamusfestivalil ei jäänud kõrvale ka keskpunktist kaugemal asuvate kogukondade probleemid. Nii toimus Kaasava Ühiskonna alal arutelu “Kas Obinitsa ja Põhja-Ghana savanniküla päästavad idufirma või tikitud linikud?”

Keskustest kaugel asuvate kogukondade probleemiks nii Lõuna-Eestis kui Põhja-Ghanas on ääremaastumine ja koos sellega süvenev vaesus. Kuidas ja kelle võimuses on seda peatada?

Arutelul osalesid:

Ingrit Kala, Seto Käsitüü Kogost

Aliine Lotman, arengukostöö organisatsioonist MTÜ Mondo

Lembit Loo, uue majanduse start-up ettevõtja

Jaan Aps Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikust

Toome välja mõtted, mis jäid kõlama ja võiksid olla heaks pinnaseks edasisteks aruteludeks kohalike omavalitsuste ja aktivistide tasandil.

Elujõuline kogukond

Selleks, et elu ääremaal saaks toimida, peab seal olema või tekkima elujõuline kogukond. Millest aga moodustub üks elujõuline kogukond? Kindlasti on kogukonna puhul oluline ühine eesmärk, see võib baseeruda ühisel ajalool, aga ei pruugi, tähtis on, et teatakse, kuhu liigutakse ja kuidas. Ideaalis peaks kogukonnas valitsema tasakaal erinevate vanusegruppide vahel ehk teisisõnu, et kogukonna ei moodustaks ainult need, kes ei saanud ära minna. Ja üks olulisemaid komponente nii Põhja-Ghana kui Kagu-Eesti kogukondade puhul on sädeinimesed. Eestvedajad, kes võtavad eesmärke seada ja kaasavad teisi nende elluviimisel. Kui tuua näiteid kogukondadest, kus arengud on olnud positiivsed ja märgatavad, võime esile tõsta Setomaa.

Uus õitsenguaeg Setomaal algas kümmekond aastat tagasi, kui kaardistati, millised on piirkonna võimalused ja jõuti käsitöö, turismi ning loomemajanduseni. Kõigis nendes valdkondades on areng olnud märgatav. Kui enne riikliku arengukava koostamist teati kohalike hulgas mõnda memmekest, kes tegeles rahvusliku käsitööga, siis nüüd on tegijaid üle 50 ja mitmed suudavad oma tooteid müüa rahvusvaheliselt.

Tehnoloogia poolt ja vastu

Tänapäevase kogukonna arengust rääkides ei saa mööda tehnoloogiast. Ehk siis – kas idufirmad või tikitud linikud? Setomaa näite puhul – kas sealne kogukond peaks jääma rahvusliku käsitöö juurde või laskma masinal linikuid tikkida? Vastus on lihtne – rahvusliku käsitöö juures on kõige tähtsam autentsus ja tehnolooga annab lihtsalt võimaluse seda autentsust laiemalt levitada (näiteks internetipoes müüa). Youtube´i video seto leelost võiks tekitada vaatajates huvi tulla seda ka kohapeale kuulama. Ärgem olgem tehnoloogiapessimistid vaid pöörakem need võimalused enda kasuks. Hea näite saame tuua Ugandast, kus MTÜ Mondo edendab erivajadustega naiste ja noorte kogukonna toimetulekut. Probleem väiksemates kogukondades on õigeaegne arstiabi kättesaadavus. Selle üheks lahenduseks on nutitelefonide jagamine kogukonna vabatahtlikele, kes saavad paralleelselt ka baasteadmised meditsiinist. Telefonis on rakendus, kuhu haige inimese sümptomeid sisestades selgub, kas tegu on kiireloomulist sekkumist vajava olukorraga, mille korral saab vajadusel kiirelt abi kutsuda. Nii päästab üks telefon mitmeid elusid.

Abi väljastpoolt

Paraku on nii Eestis kui mujal maailmas siiski palju neid ääremaa piirkondi, kus pole ei tugevat identiteeti ega ajaloolist tausta rääkimata tehnoloogilistest võimalustest ning puudu näib olevat ka sädeinimene. Kas sellises olukorras võiks abi ja nõu tulla riigi või omavalitsuse poolt?

Küllap oleks ette läbikukkunud idee sädeinimest importida. Panna mujalt tulnud entusiast keset küla maha ja loota, et kohalikud tema ideedega kaasa lähevad. Pigem võiks abi olla kohalike inimeste julgustamisest ja koolitamisest. Inimestes on sageli sees rohkem, kui nad ise näitavad või julgevad uskuda. Leides üles need inimesed ja andes neile piisavalt tööriistu (kuidas genereerida ideid, kuidas kirjutada projekti, kuidas kaasata investoreid jne) võivad neist saada kogukonna käivitajad.

Kuidas sädeinimesed võimaluste avanedes esile kerkivad, on kogenud ka MTÜ Mondo Kongo külas Põhja-Ghanas. Kolm aastat tagasi sai külas välja hõigatud võimalus luua korvipunujaid ja sheavõi valmistajaid koondavad naisteühistud. Mondo poolt olid koolitused, algkapital ja esimesed tellimused, ülejäänu tuli naistel endal korraldada. Tänaseks on mõlemast saanud elujõulised ja kasvavad ettevõtted, kellel on kliendid Eestis, Lätis, Kanadas ja USAs. Võimalus oma ettevõtlusega tegeleda, on tõstnud naiste hulgast esile uued juhid ja eestvedajad.

Loomulikult on hea, kui väljastpoolt ulatatakse rahaline abikäsi, olgu selleks siis kohalike juurtega ärimees või mõni Euroopa Liidu fond. Aga raha pole peamine. Tähtis on leida õige idee, kaasata kõiki võimalikke osapooli ja alustada lihtsatest praktilistest asjadest. Kui me tahame oma külla luua väikese leivatootmise, siis kas meil on piisavalt hea sõidutee, et jahu saaks veskist kohale sõidutada? Väikestest sammudest saavad suured.

Elujõulise kogukonna elukaar

Kogukond on nagu iga teine elusorganism ja tal on oma loomulik elukaar. Mõned kogukonnad hääbuvadki. Mida aga teha, et elujõulise kogukonna elukaar oleks siiski võimalikult pikk?

Kindlasti on oluline, et kogukonnas sees kasvaks uus põlvkond, kes võtaks järgjärgult üle nii teadmisi kui initsiatiivi. Kui kogukonnas on aga juba tekkinud põlvkondlik tühimik, võib püüda inimesi juurde meelitada. Ühe hea näitena võib välja tuua projekti „Maale elama”. Programmi raames Setomaale elama tulnud noored pole küll juurtelt setod, aga austavad paikkondlikku kultuuri ja on kohalikku elu märkimisväärselt elavdanud.

Ennetada tuleks kohalike eestvedajate, ehk juba nimetatud sädeinimeste läbipõlemist. Kogukondlik töö on sageli ka vabatahtlik töö ja nõuab lisatunde palgatöö kõrvalt. Mõnel tuleb ülesannete delegeerimine hästi välja, teine töötab, kuni säde kustub. Märkamine, julgustamine, toetamine ja ka mitte-eestlaslik kiitmine hoiavad sädet ja kogukonda nii siin kui sealpool maakera.

Arvamusfestivali arutelul kõlanu kirjutas üles
Diana Tamm, MTÜ Mondo sotsiaalse ettevõtluse eestvedaja.

Lugu pärineb MTÜ Mondo portaalist

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta