Viimastel kümnenditel toimunud lindude arvukuse vähenemine pälvib üha enam tähelepanu – viidatakse kliimamuutuste mõjudele, halvenenud oludele talvitamisaladel või küttimisele rändeteel. Teiste linnurühmadega võrreldes on arvukus vähenenud kõige rohkem põllulindudel – sealhulgas ka kiivitajal (Vanellus vanellus) – ning põhjuseks peetakse intensiivistunud põllumajandust ja pesarüüstet. Milline peaks olema liigikaitse, et peatada põllulindude arvukuse langus?

Liigi kaitsmiseks on vaja teada tema arvukust mõjutavaid tegureid. Laia levikuga liikide puhul võib asurkondade käekäik erineda, mistõttu ei pruugi üldised teadmised liigi kohta olla piisavad – vaja on tunda ka kohalikke olusid. On teada, et Eestis on kiivitaja arvukus viimastel kümnenditel püsinud stabiilsena, kuid Kesk-Euroopas, kus on kümneid aastaid kaitsemeetmetega (näiteks tähistades pesi, et need traktorirataste all ei häviks) üritatud liigi pesitsusedukust suurendada, on arvukus siiski kahanemas. Kuni 1980. aastani oli kiivitaja kõikjal tavaline põllulind, kuid aastal 2015 kanti kiivitaja ohualtide liikide nimekirja.

Hollandi (ja osalisel ka Põhja-Saksamaa) kiivitajate pesitsus- ja demograafilisi andmeid uurides selgitati, kas senine liigikaitse on piisav ning millised tegurid on arvukuse vähenemise põhjuseks. Kahe aastakümne (1995–2015) 213 797 kiivitaja pesa ning 28 000 poja ja vanalinnu ellujäämuse andmetest selgus, et viimase kümne aastaga on Hollandi kiivitajate asurkond kahanenud 32% (Põhja-Saksamaal 34%). Kogu uuritud perioodil on aga Hollandis kiivitajate arvukus kahanenud poole võrra (53%); seejuures on kahanemine olnud pidev, suuremate kõikumisteta.

Olulisim languse põhjus on madal sigimisedukus – kuigi pesas on reeglina neli muna, sirgus ühest pesast keskmiselt vaid 0,5 poega. Pesi märgistades suurenes see 2% (0,46 vs 0,54 poega), mis võib asurkonna kahanemist veidi aeglustada, kuid ainult pesade kaitsmine langust ei peata – selleks peaks Saksamaal pesadest sirguma vähemalt 0,76, Hollandis aga 0,91 poega.

See aga ei tähenda, et pesade kaitsmine on asjatu, kuna just põllumasinate tõttu hukkub suurem osa pesi (koorumisedukus 44%, poja ellujäämistõenäosus 18%). Põhja-Saksamaal makstakse põllumehele kompensatsiooniks 350 eurot kiivitaja pesadega põldudel töödega viivitamise eest, kuid tuleb silmas pidada, et pesade kaitsmine masinate eest ei vähenda nende rüüstamist ega paranda keskkonnatingimusi. Näiteks kui kiivitajapoegadel puudub varjumiseks sobilik taimestik, on nad kerge saak kiskjatele.

Kuna täiskasvanud kiivitajate ellujäämust võib pidada normaalseks – esimese aasta lindudel 60%, vanematel lindudel 79% – ei ole arvukuse langus põhjustatud täiskasvanud lindude küttimisest rändeteel Põhja-Aafrika ja Edela-Euroopa talvitamisaladele, sealsed halvenenud talvitamisolud või kliimamuutus. Vähenenud sigivus viitab siiski halvenenud oludele pesitsusaladel. Praeguse langustrendi jätkudes on 50%-ne tõenäosus, et aastaks 2030 on Hollandi 1995. aasta kiivitajate arvukusest säilinud vaid 5%.

Seega on vaja tõhusamaid meetmeid, mis muudaks põllud linnusõbralikumaks. Eelkõige tähendaks see olulisi muutusi intensiivpõllunduses – ulatuslike monokultuursete põldude asemel tagaks põllulindudele suurema toidulaua ja edukuse suurem maastiku liigendatus ja mitmekesisus.

Plard F, Bruns HA, Cimiotti DV, Helmecke A, Hötker H, Jeromin H, Roodbergen M, Schekkerman H, Teunissen W, Jeugd H, Schaub M (2019). Low productivity and unsuitable management drive the decline of central European lapwing populations. Animal Conservation https://doi.org/10.1111/acv.12540

Lugu pärineb Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta