Eesti keskkonnaühendused Eesti Metsloomaühing,  Päästame Eesti Metsad MTÜ, Hoiame Loodust, Eesti suurkiskjad ja Eesti Loodusturismi Ühing saatsid vastuse Riigikogule "pöördumisele suurkiskjate teemal", sest antud pöördumine, mis on Riigikogule saadetud ja menetlusse võetud, sisaldab kahjuks mitmesugust valeinfot ning moonutatud ja tõendamata väiteid.

1.Pöördumises on kirjas, kuidas “kõik suurkiskjad ründavad aina rohkem kariloomi ja võivad kujutada ohtu inimeste turvalisusele”.

Eestis elavad suurkiskjad on hunt, ilves ja karu. Kõik need kolm suurkiskjat on erineva toidubaasi ja käitumisega ning neid tuleb ka vastavalt eristada, mitte nende kohta meelevaldseid üldistavaid väiteid esitada. Ilvese puhul ei pea kumbki pöördumises esitatud väidetest paika. Karud ei ründa aina enam kariloomi. Kariloomade murdmist karu poolt juhtub meil harva. Kahjustatud mesitarude arv on viimastel aastatel Keskkonnaportaali andmete kohaselt hoopis vähenenud.

2.Väide, et “suurkiskjate rünnakud metsloomade vastu mõjutavad negatiivselt põllumajandust ja metsandust” on väär.
Teine metsloom on kiskja loomulik toit. Eksitav on rääkida rünnakutest kui tegemist on metsloomade tavapärase toiduahelaga. Kuidas näiteks metskitsede, hirvede ja põtrade arvukuse langus on metsandusele kahjulik? Vastupidi! Just metsaomanike survel, kes soovivad kaitsta lageraielankidele istutatud istikuid ja ka vanemaid puid, on meil seatud uluksõraliste jahile kõrged kvoodid. Näiteks metskitsi on kütitud isegi üle 30 000 aastas.

Jahimeestele avaldab küttimissurvet kohustus katta sõraliste poolt tekitatud kahjud metsaomanikele, kui kvoot on jäänud täis laskmata. Pooldame selle kohustuse kaotamist. Uluksõraliste niivõrd suuremahuline küttimine vähendab suurkiskjate toidubaasi ning sunnib neid toiduotsingutel rohkem liikuma, mis omakorda viib ka paratamatult võimalusele tihedamateks inimkontaktideks. Suurkiskjad (peamiselt hunt) aitavad piirata metssigade arvukust ning seeläbi sigade Aafrika katku levikut. Vähenevad ka metssigade poolt põhjustatud kahjud põllukultuuridele.

3. Mis puudutab huntide poolt murtud lemmikloomi, siis:  meedias avaldatud teadete põhjal on valdavalt tegemist olnud ööseks õue jäetud ketikoerte või lahtiselt peetud koertega, kel pole võimalik huntide eest kuskile varjuda. Koera omanikul on kohustus tagada oma lemmiku turvalisus (Loomakaitseseadus). Olgu selleks tuppa või mõnda muude hoonesse laskmine, tõhusa aia ehitamine vms. Miks koeraomanikud jätavad oma lemmiku ööseks järelvalveta õue ka olukorras, kus on teada, et piirkonnas võib liikuda hunte, kes ei pelga koeri murda ka inimeste majapidamiste läheduses? Kui inimene laseb oma lemmiklooma vabalt loodusesse, ei saa süüdistada metslooma tema ründamises, kuna lemmikloomast on saanud loodusliku toiduahela osaline, kes ka ise murrab endast nõrgemaid loomi ja linde.

4.Pöördumises mainitakse võimalikku ohtu inimeste turvalisusele kõikide suurkiskjate poolt.  Kui vaadata ametlikku statistikat, siis murdis hunt Eestis viimati inimese rohkem kui 150 aastat tagasi (aastal 1873). Ilveste rünnakute kohta puuduvad andmed. Karurünnakud on Eestis üliharuldased, kirjutab Mati Kaal. “Peamiselt on need seotud jahipidamisega, kui karu on juba vigastatud ning inimene läheb loomale liiga lähedale. Samuti siis, kui looma taliuinak on häiritud.” 
 Haiged, haavatud või muul moel nurka surutud metsloomad võivad tõesti käituda ettearvamatult. Siin on oluline suurem teadlikkus ja teavitustegevus, et inimesed oskaksid selliseid olukordasid ennetada ja teaksid kuidas käituda.

Inimeste turvatundest rääkides ei saa ei maapiirkondades ega linnades üle ega ümber agressiivsete koerte (koertekoolitaja arvamus 31.10.24, Õhtuleht) tekitatud probleemidest. Mõni asula (Lagedi, 05.11.24 Postimees) elab väidetavalt lausa koerte terrori all ning ilmselt kogu Eesti on jälginud kohtuasja, kus naabrit rünnanud koerte perenaisele mõisteti lisaks 100 000 € kahjutasu maksmise kohustusele ka šokivangistus (23.01.24 ERR). 

Ohtu inimeste turvalisusele võib kindlasti kujutada endast alles hiljuti lemmikloomana Eestisse toodud puuma, kes on kirjanduse andmetel võimeline pidama inimest oma saakloomaks.  Seega, kui me räägime inimeste turvalisusest seoses loomade võimalike rünnakutega, tuleks kindlasti tegeleda lemmikloomade pidamise reeglite  kaasajastamise ja täitmise ning inimeste teadlikkuse suurendamisega.

5.Karjakahjustuste vähendamiseks pooldame riigi poolt toetatud süsteemsete ennetusmeetmete rakendamist (nt karjakoerte väljaõpetamise programmi käivitamist) ning teaduspõhise teavitustegevuse suurendamist. On vaja ka kiskjate mittesurmavate tõrjemeetodite analüüsi ning keskendumist nuhtlusisendite kindlakstegemisele, et jahti ei peetaks valimatult tervele populatsioonile.

6.Pöördumine ei sisalda mitte ühtegi allikaviidet. Väide, et  “ökoloogid ja bioloogid on soovitanud suurendada küttimismahte”, paistab olevat lihtsalt laest võetud.

Suurkiskjate, nagu ka teiste imetajate uurimisega tegelevad eelkõige Tartu Ülikoolis terioloogid ning viimati avaldasid teadlased artikli pealkirjaga “Miks kiskjad metsas ei püsi?”, kus pole sugugi juttu küttimismahtude suurendamisest. Vastupidi. Teadlased on seadnud korduvalt kahtluse alla senised ulukite ohjamisel tehtud otsused ning kritiseerivad uluksõraliste ehk kiskjate saakloomade arvukuse teadlikult alla viimist. Ka kaks aastat tagasi küsisid nad oma arvamusartiklis, kas “pürgime ulukivaba Eesti poole”.

7. Eelmainitud artiklites kirjutavad teadlased ka loendamisandmetest ning nii nende kui ka alusuuringute, rakendusuuringute ja geneetiliste uurimisandmete ebapiisavusest või täielikust puudumisest.  Leiame, et:
Keskkonnaagentuuri andmeid ulukite kohta oleks vaja sõltumatult auditeerida. Teeme ettepaneku, et riik telliks teadlastelt perioodiliselt ulukiandmete uuringuid. Näide põtrade kohta. Keskkonnaagentuur on aastaid hinnanud põtrade arvukust ligikaudu 11 000-le, kuigi on alust selles numbris kahelda ja pigem on põtrade arvukus tänaseks langenud juba alla 7000. Kuni pole täielikku selgust andmete osas, on vaja rakendada ettevaatuspõhimõtet. 

8. Pöördumine sisaldab valeks osutunud andmeid nt hundipesakondade arvu (47) kohta; õige on 29 (Keskkonnaportaal); Keskkonnaagentuur hindas algselt hundipesakondade arvukust kuni 47 pesakonnani, aga enne jahti selgus, et alles on siiski 29 pesakonda; kiiruga oldi sunnitud vähendama huntide küttimislubade arvu. Viide suurkiskjate ohjamiskavale (15-25 hundipesakonda) on samuti vananenud. 2022. aastal kinnitatud kavas on uus lävend 20-30 karja.

9. Mis puudutab suuremate õiguste andmist jahimeestele, siis meie hinnangul tuleks eelkõige tugevdada nii Keskkonnaameti kui ka Politsei- ja Piirivalveameti volitusi salaküttimise vastu võitlemisel ning eraldada selleks ka vajalikud ressursid. Salaküttide ohvriks langeb ka uluksõralisi, mis omakorda mõjutab kiskjate toidubaasi ning meediaga suhelnud jahimehed on ka avalikult välja öelnud, et nad on teatud tingimustel valmis salaküttima.

Kokkuvõttes: 

  • Praegu oleme Eestis nõiaringis, kus esmalt lastakse maha suur hulk suurkiskjate saakloomi ning seejärel - kiskjate poolt põhjustatud kahjudele ja ohule viidates - ka suur hulk hunte ja karusid.
  •  Uluksõraliste jahikorraldus, olles seostamata suurkiskjate kaitse ja ohjamisega, on Eestis kahjuks huvigruppide (eriti metsanduse) tugeval survel läbi kukkunud.
  •  Lahendus ei ole huntide ja karude küttimiskvootide tõstmine ja sõnakamate huvigruppide õiguste suurendamine. Alustada tuleks hoopis sellest, et jahindusnõukogudesse kaasatakse tasakaalustatud otsuste tegemiseks võrdses hulgas ka keskkonnaühendusi, loomakaitseorganisatsioone ja teadlasi; 
  •  peatatakse metskitsede ja põtrade küttimine, kuni nende populatsioonid on taastunud ökoloogiliselt jätkusuutlikule tasemele ning nii nende kui ka teiste metsloomade arvukuse kohta on tehtud
  • sõltumatud uuringud;
  •  põhirõhk tuleb suunata süsteemsetele ja teadmispõhistele ennetusmeetmetele ning teavitusele.

 Teaduspõhiselt hoitud ja reguleeritud suurkiskjate populatsioonid on Eesti ühiskonnale ja inimestele ohutud.

Sarnased artiklid