Romet Vaino on matkajuht, loodusfotograaf ja sulesepp. 2017. aastal jättis ta kontoritöö ja viis esimesed huvilised öistesse Raplamaa rabadesse, tänaseks on tema suunamisel käinud rabasid avastamas juba mitu tuhat matkahuvilist. Raba peab Romet oma hingemaastikuks ning tema teine raamat “Rabatud” ongi tema kummardus Eestimaa vanimale loodusmaastikule. Laupäeval, 16. septembril esitleb ta raamatut Raplas kultuurifestivalil SÄRIN, kus näitab enda tehtud rabafotosid, räägib raamatu kirjutamise võlust ja valust ning mõtiskleb inimese ja raba omavaheliste suhte üle.

Kas looduses käimine on sulle alati olnud südamelähedane? 

Loodus on minu jaoks alati olnud väga kodune keskkond. See ei tähenda, et ma poleks noorena pimedat metsa või metsloomi kartnud. Ikka tekitasid need minus kohati kõhedust, kuid uudishimu ja põnevus olid palju suuremad. Juba enne kooli käisin palju kalal. Sealt kasvas välja huvi ornitoloogia vastu. Kuskil 5ndas klassis tegin oma esimesed fotod. Hulkusin mööda metsi, otsisin lindude pesi ja jälgisin nende tegevust eemalt. Hilisemas elus jäin vahepeal aastateks loodusest eemale, kuid tulin selle juurde tagasi. Täna näen maastikku kui enda sisemaailma laiendust. See, kuidas end looduses parasjagu tunnen ja millise teekonna endale valin, on seotud suuresti sellega, mis toimub parasjagu mu enda sees. Sellesmõttes on maastikul kulgemine minu jaoks nagu suhtlemine oma sügavamate kihtidega. 

Kuidas sinust Metaloodus sai ja mida see sinu jaoks tähendab? 

Kunagi tekkis mõte kirjutada oma mõtteid blogisse ja pidin sellele nime mõtlema. Vaatasin oma kirjutatud tekste ja märkasin, et kasutan palju metafoore ja kujundeid, et kanda looduses toimuvat üle inimese maailma. Tekkis tunne, et blogi nimi võiks olla midagi metafooride ja loodusega seonduvat. "Metafoorid loodusest" tundus kuidagi pikk ja lohisev nimi, mistõttu leiutasin suupärasema nime Metaloodus. Täna on paljud inimesed pakkunud omapoolse nägemuse, et Metaloodus tähendab midagi, mis ulatub kaugemale kui meie tavapärane arusaam loodusest. Mulle meeldib see mõte, sest tunnengi, et koolis omandatav vaade loodusele on kuidagi mehaaniline ja elutu. Mulle tundub, et see joonistub välja ka selles, kuidas täna riiklikul tasandil loodusesse suhtume.

Looduses on olnud sul põnevaid kohtumisi sealsete elanikega. Jutusta mõnest eredamast. 

Üks värvikamaid õhtuid käesolevast aastast leidis aset Alutagusel. Olin umbes poolteist tundi veetnud ühe ilvesega, kes varitses kraaviservas linde. Pärast looma kadumist sain ehk minuti äsja möödunud seedida kui juba märkasin tumedat kogu kaugemal teeservas. Karu! Hiilisin lähemale ja mulle sai osaks kohtumine noore mõmmikuga, kes näis äsja ema juurest lahkunud olevat. Mõtlesin, et enam paremaks minna ei saa. Kuid järgmisel hetkel märkasin juba teist ilvest kauguses jalutamas minu poole. Heitsin kruusateele kõhuli ja mõtlesin, et las jalutab mulle otse kaamera ette ja saangi hea foto. Ootasin ja ootasin, kuid ilvest ei tulnud. Ajasin end korraks põlvili ja veendusin, et metskass longib endiselt minu suunas. Heitsin tagasi kõhuli ja olin valmis. Näpp kaamera päästikul nagu snaipril. Ühel hetkel kuulsin kõrval põõsas kerget sahinat. Mõtlesin, et mul on elu võimalus ilvesest kohe foto saada ega lasknud sellest sahinast end häirida. Järgmisel hetkel jooksis minu ette, umbes 10 meetri kaugusele kruusateele hunt. Püüdsin meeleheitlikult kaugusesse fokusseeritud kaamerat hundile teravustada, kuid hämaras oli kaamera liiga aeglane. Hunt sörkis kergel sammul siis üle tee põõsasse ja mulle jäid mälestuseks mõned udused pildid. Tõusin püsti ja ilves oli ka justkui õhku haihtunud. Jalutasin siis läbi öiste Alutaguse metsade autoni ja mõtlesin, et hommikul pean seda kõike uneks. Näha mõne tunni jooksul kõiki meie suurkiskjaid on isegi suurele looduses kulgejale suur elamus.

Millised rabad on sulle eriti südamelähedased?  

Kõige südamelähedasemaid, kus sageli käin, ei raatsi nimetada. Need on endaga olemise kohad. :) Aga üks lemmikuid on kindlasti Nätsi-Võlla rabamassiiv Pärnumaal, mis on Eesti suuruselt teine raba ja seal on vägevad laugastikud. Lisaks ka suured rabasaared, millel nimeks Salusaared. Mulle meeldib see avarus, mis suures rabas nii ilmekalt avaldub. Eriti talviti, kui maad katab paks lumevaip. See tekitab enesetundesse ka kuidagi õhku juurde ja olemine läheb kuidagi helgeks. Suvisel ajal kisub jällegi laugastike vahele. Need lähevad suve keskel käima nagu aurukatlad ja katavad varahommikuti raba paksu uduga. Sellest sünnibki rabamaagia. :) 

Millest sinu raamat “Rabatud” jutustab? 

Rabatud on minu isiklik lugu sellest, kuidas pealtnäha vaikiv maastik mind vaimselt tupikteelt välja aitab. Kuidas mul tekib ajapikku selle maastikuga tähenduslik suhe. Rabast saab minu usaldusisik, minu õpetaja. See on mitmekihiline raamat, kus kõige paksemaks kihiks pean just tunnetuslikku poolt - millise ma ise raba tunnetan ja kuidas temaga suhtlen. Sisimas loodan sellega edasi anda seda, kuidas üks inimene võiks loodusele lähemale pääseda. Teise kihina olen püüdnud edasi anda raba kujunemislugu ja sedagi koosmõjus inimesega, kes selle maastiku kõrval siin tuhandeid aastaid on elanud. Lõpetuseks kerkib õhku ka küsimus, et kas võib olla ka oht loodusesse liigselt kiinduda. Kas loodus võib olla hoopis põgenemistee?

Mida soovitaksid inimestele, kes soovivad loodusesse minna rahu ja vaikust otsida? 

Soovitan leida oma koht. Midagi sellist, mis seletamatul põhjusel kutsub. Unustada matkarajad ja käidavad kohad. See võib olla mõni väike lahesopp, mis on autoteedest-parklatest piisavalt kaugel. Või mõni tundmatu raba. Või hoopis pealtnäha mittemidagiütlev metsatukk, millest kõik eluaeg mööda on sõitnud. Neid kohti on meil siin väikses Eestis küllaga. Võimalik, et see vajab pisut harjutamist. Just vaimsel tasandil - tuleb lahti lasta neist tuttavatest pidepunktidest. Aga see on seda väärt, sest oled siis loodusega omapead ja nii saavad tekkida dialoogid maastikuga.

Tutvu Rometi raamatuga põhjalikumalt.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta