Elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmed on täna üks kiiremini kasvavaid jäätmevooge, samas jõuab tagasi ringlusse vaid alla viie protsendi mobiiltelefonidest. Vastutus selle eest, et me ei upuks peagi elektroonikaromusse, lasub keskkonnaekspertide sõnul nii ettevõtetel kui tarbijatel.

 

Kliimaministeeriumi tootjavastutuse ja ohtlike jäätmete valdkonna juhi Piret Otsasoni sõnul kasvab elektroonikaprügi mass Euroopa Liidus aastas keskmiselt kaks protsenti.

„Kui 2019. aastal suunati EL-is turule 11 miljonit tonni elektri- ja elektroonikaseadmeid, siis 2021. aastal juba 13,5 miljonit tonni. Juhul, kui nendest tekkivad jäätmed kuhjuvad ning neid nõuetekohaselt ei käidelda, põhjustab elektroonikaprügi suurt ohtu nii keskkonnale kui inimeste tervisele,“ ütles Otsason.

 

Telefonid jäävad lauasahtlisse seisma

 

Kõige enam tekitab ekspertidele muret asjaolu, et väikeste tarbeelektroonikaseadmete, nagu näiteks mobiiltelefonid, tahvelarvutid ja sülearvutid, osakaal on liigiti tagasi kogutud elektroonikaromude seas kaduvväike.

„Näiteks kogutakse EL-i liikmesriikides tagasi vaid alla viie protsendi mobiiltelefonidest, mis on tekitanud olukorra, kus kogu liidus hoitakse kodumajapidamistes hinnanguliselt 700 miljonit kasutamata mobiiltelefoni ja nende romu,“ tõi Otsason välja. „Samas on need telefonid ringmajanduse jaoks väga väärtuslikud, kuna sisaldavad kriitilise tähtsusega materjale, mida saaks uuesti ringlusesse võtta.“

Elektroonikajäätmed on Keskkonnaagentuuri jäätmete peaspetsialist Rain Pääreni kinnitusel ressurss, mis jääb kodudes seistes kasutusele võtmata ning sellevõrra tuleb rohkem kasutada uut materjali. „Maavarade kättesaamisega kaasneb paraku alati suurem või väiksem kahju keskkonnale ja teatud juhtudel ka otseselt tervisele,“ tõdes Päären.

 

Väikeelektroonika moodustab suurima osa prügist

 

Sellel, miks väikeelektroonika ei jõua kogumispunktidesse, on Pääreni hinnangul mitu põhjust.

„Väikeseadmed ei võta kodus palju ruumi. Katkiseid külmkappe või nõudepesumasinaid on ebamugav kodus hoida ning teatud suurte seadmete eest maksavad mõned jäätmekäitlejad ka raha, motiveerides inimesi neid kodust ära viima, mida väikeste seadmete eest sageli ei pakuta,“ tõi Päären ühe põhjusena välja.

Kasvav tarbimine on ka Eestis kaasa toonud elektroonikajäätmete hulga kasvu. Kui veel 7-10 aastat tagasi tekkis Eestis kliimaministeeriumi andmetel keskmiselt 7889 tonni elektroonikaromusid aastas, siis aastatel 2018-2020 oli vastav arv juba 10 979 tonni. Suurima osa sellest moodustabki just väike tarbeelektroonika – arvutid, ekraanid, nutitelefonid, tahvelarvutid, telerid ja juhtmed.

 

Kaupleja vs tarbija vastutus

 

Kuigi üldiselt on Eestis elektroonikajäätmete ringlussevõtu tase 80 protsendi juures, millega oleme seni EL-i kehtestatud sihtarvud täitnud, tuleks inimesi nii Otsasoni kui Pääreni arvates senisest enam julgustada toetama kestlikku tootepoliitikat ja ringmajanduslikku mõtteviisi.

„Tarbijana saame oma otsuseid hoolega kaaluda, enne kui midagi ostame. Võibolla kasutatakse seda üks-kaks korda aastas ja odavam on seadet rentida?“ tõi Päären näite renditeenusest kui ühest võimalikust viisist elektroonikaromude teket vältida.

Rendimudel on populaarsust kogumas ka igapäevases kasutuses olevate elektroonikaseadmete puhul nagu arvutid, telefonid, digiboksid või ruuterid. „Sel juhul seadmeid renditakse ostmise asemel ning tagastatakse peale kasutamist omanikule. Kasutuselt kõrvaldatud seadmed korrastatakse ning suunatakse uuesti kasutusse,“ ütles Otsason ja rõõmustas, et Eestis on aina enam sellist teenust pakkuvaid kauplejaid. 

Näiteks Inbank on koostöös iDealiga pakkunud Apple’i nutitelefonide ja sülearvutite renditeenust alates mullu sügisest ning Inbanki äriarenduse juht Piret Paulus usub, et väikeelektroonikaseadmete rentimine muutub mõne aastaga ka Eestis arvestatavaks mõtteviisiks.

 

Keskkonnasõbralik tegu peab olema mugav

 

„Seda trendi tiivustab ühelt poolt Euroopa Liidu regulatsioon, mis õhutab elektroonikat rohkem taaskasutama, et ohjata elektroonikajäätmete kuhjumist. Teisalt oleme rendi vorminud tarbija jaoks mugavusteenuseks, sest rent on taskukohane viis kasutada kõige uuemat telefoni või läpakat, ilma et peaks selle välja ostma,“ selgitas Paulus ning täpsustas, et tarbija ei pea maksma kinni seadme jääkväärtust, kuna seade läheb uuesti kasutusse.

Pauluse hinnangul on just kombinatsioon keskkonnasõbralikkusest ja mugavusest võtmeks tarbija südamesse. „Aasta-aastalt kasvab inimeste hulk, kes püüavad tarbimises teha keskkonnasõbralikumaid otsuseid – eriti juhul, kui see on neile kauplejate ja teenusepakkujate poolt võimalikult lihtsaks tehtud,“ tõdes Paulus ning lisas, et Inbanki pakutava renditeenuse kasutajatest moodustavad 69 protsenti just nutitelefoni rentijad, kes toetavad selle valikuga ka ringmajandust.

Sarnased artiklid