Elektroonikaseadmete kogumine on uue aja haigus, mis haarab kodudes enda alla aina rohkem väärtuslikku ruumi, leiab ekspert. Seda tendentsi kinnitab Norstati uuring, millest selgus, et üle poolte eestlastest jätsid oma eelmise nutitelefoni koju seisma.

„Märkamatult on inimestest saanud patoloogilised nutiseadmete kogujad. Aga kuna nutiseadmed on nutikad just seepärast, et palju funktsioone on targalt väiksesse seadmesse kokku koondatud, ei panda tähele, et sahtlipõhjas on tegelikult mitme toa jagu märkmikke, ajakirju, raamatuid, mänguasju ja CD-sid,“ ütles tunnustatud ringmajanduse ekspert Kadi Kenk. 

Sel suvel tunnistas 56 protsenti küsitletud eestlastest, et jätsid oma viimase nutitelefoni lihtsalt sahtlisse seisma. Vaid 16 protsenti vastanutest andsid edasi oma kasutuseta jäänud telefoni mõnele teisele pereliikmele. Veelgi väiksem osa ehk 9 protsenti viis seadme kogumispunkti ning 8 protsenti müüs selle järelturul maha. 

Kenki sõnul ei paista kodus hoiustatavate väikeelektroonikaseadmete probleem ühe inimese seisukohast suur, ent kollektiivselt vaadates on tegu suure murekohaga. „Hinnanguliselt hoiavad inimesed Euroopas oma kodudes “vangis” kümneid miljardeid kasutuna seisvaid elektroonikaseadmeid. Kui see ümber arvutada keskkonnakahjusse, siis ühe uue mobiiltelefoni tootmiseks vajalike materjalide kaevandamise ja tootmise mõju hüvitamiseks kulub 250 aastat,“ tõdes ringmajanduse juht, lisades, et juba ringluses olevaid materjale kasutades saaks jalajälge vähendada. 

Norstati läbi viidud uuringust koorus ka hulk erinevaid põhjusi, miks eestlaste huvi vanu telefone tagastada on leige. Ligi kolmandik (32%) vastanuist uskus, et vanal seadmel on nende jaoks jätkuvalt emotsionaalne või praktiline väärtus. Peaaegu sama suur hulk inimesi (30%) ei leia tagastamiseks aega ning 23% vastanuist ei pidanud rahalist kompensatsiooni tagastamise eest piisavaks. 

„Põhjusi elektroonika hoidmiseks on tõepoolest palju ja eriti siis, kui seadmeid on kuni seisma jäämiseni hästi hoitud. Kes oma hästi hoitud seadmetest väga hoolib, see saab hoolimist üles näidata nad vabaks lastes. Minu isiklik lemmik selleks on Ringy platvorm, kuhu annan turvaliselt tagasi oma seadmed ja ostan reeglina ka kõik uued – uuendatud seadmed,“ rääkis Kenk. 

Neile vastanuile, kes ei pea tagastatud telefoni eest pakutavat rahalist hüvitist piisavaks, soovib Kenk südamele panna, et vanade seadmete tasuta vastu võtmine ei tähenda, et tegu oleks väärtusetu. 

„Palju inimesi peab tööd tegema selle nimel, et ära antud seade taas ellu ärkaks. Aga ka kodus seadme säilitamine ei ole tasuta ja selle kulu maksab kinni inimene ise,“ ütles Kenk ja viitas, et igaüks võib välja arvutada, mitu eurot maksab tema kodus ruutmeeter ja selle väärtusliku pinna täitmine asjadega, mida ta ei kasuta.

Uuringu tellinud Inbanki äriarenduse juhi Piret Pauluse sõnul selgus uuringu tulemustest veel, et eriti napiks hindasid oma aega vanade telefonide tagastamisele pühenduda noored vanuses 18-29 aastat ning 30ndates eluaastates vastajad.

„Tänasele noorte põlvkonnale läheb ülemaailmselt keskkonnahoid eelmisest generatsioonidest enam korda. Samas näeme, et noored ja nooremad keskealised on loomult kergekäelisemad seadmete vahetajad. Seega võiks nemad seisma jäävate elektroonikaseadmetega tegelemise aega ning väärtuslikku kodust ruumi säästa näiteks telefone hoopis rentides ja pärast kasutusaja lõppu tagastades, mis on lihtsam ja paindlikum lahendus ning alati soodsam kui seadmete välja ostmine,“ pakkus Paulus välja alternatiivi. 

Paulus ja Kenk on üksmeelel, et igal valikul on oma hind ja see pole alati üksnes rahas mõõdetav. Nad kutsuvad iga inimest üles küsima rohkem küsimusi, kriitilisemalt mõtlema ning harjutama end jälgima, kas teda ümbritsevad seadmed on kvaliteetsed, pakuvad lisandväärtust ja rõõmu ning kas endale ostetavate seadmete kasutusiga õigustab ennast. 

Sarnased artiklid