Eestlastele kuulub omanäoline rekord – meie energiatootmise tahketest jääkidest saab väidetavalt ehitada Eestimaa ümber hiiglasliku Hiina müüri analoogi. Säärase olukorra üle ei saa uhke olla ning enamik eestlasi tõenäoliselt nõustub, et samamoodi jätkata ei tohiks.

Tuhamägede kuhjamisele pakub alternatiivi taastuvenergia, mille areng on viimastel aastatel märgatavalt hoogustunud. Samas ei pruugi igasugune taastuvenergia olla  hea lahendus - selleks, et tegemist oleks tõepoolest jätkusuutliku taastuvenergiaga, tuleb selle arendamisel tähelepanu pöörata loodus- ja keskkonnakaitse küsimustele. Just selles suunas mõtlevad erinevad keskkonnaorganisatsioonid üle maailma, sh  EKOenergia võrgustik, mis on ka Eestis kanda kinnitamas.

Energeetikaprobleemide lahendamiseks ei piisa vaid normide ja regulatsioonide täitmisest. Sealjuures tuleks alati vaadata, mida nende täitmine  endaga laiemas plaanis kaasa toob. Näiteks seati 2008. aastal Euroopa Liidus eesmärgiks saada aastaks 2020 10% transpordikütustest taastuvatest allikatest. See on viinud aga olukorrani, kus 20% biodiisli segust moodustab palmiõli, mille massilise tootmise tõttu hävivad metsad, väheneb liigirikkus, tekivad konfliktid kohalike seas ning kokkuvõttes aitab see kaasa kliimasoojenemisele, mitte ei vähenda seda. Nüüd vaieldakse omakorda, kas vähendada põllukultuuridest saadava biodiisli mahtu 5.5% või 6.5% peale, viimast toetab loomulikult biokütuste taha tekkinud tööstus.

Esmapilgul võib tunduda, et Eesti bioenergia potentsiaal on tohutu, kuid ka siin tuleb järgida jätkusuutliku majandamise põhimõtteid. Näiteks peab jälgima, et biomassi kasvatamine ei tõrjuks välja toidutootmist ning raiemahud ei seaks ohtu meie metsade elurikkust. Samuti tuleks kahjude vältimiseks hoolikalt tuulegeneraatorite asukohta valida, kuna need võivad ohustada nii vee-elustikku, linde kui ka nahkhiiri. Eesti tasaste ja väikese vooluhulgaga jõgede hüdroenergiapotentsiaalist rääkides ilmneb, et looduskaitsjate silmis ei kaalu selle kasutamine üles jõeelustikule tekitatud kahju.

Säästliku majandamise põhimõtteid võetakse samm-sammult omaks ka Eestis. Näiteks omavad mitmed puiduvarumise ja –töötlemisega seotud ettevõtted FSC sertifikaati, mille eesmärk on tagada jätkusuutlik metsade majandamine (FSC-märgist tasub toodetelt otsida ka tarbijal!). Läänemere olukorra parandamiseks on esmakordselt asutud planeerima merealasid, et tagada nende mõistlikum ning loodusväärtusi arvesse võttev kasutamine. Muutust näitab seegi, et pikki aastaid arutluse all olnud Sindi paisu küsimus on nüüdseks jõudnud sinnamaani, et hüdroenergiat seal toota ei lubata.

Kuna  EKOenergia on Eestis tegutsenud vaid lühikest aega, siis ei ole tarbijal veel võimalik ettevõtjatelt ökomärgisega elektrit osta, kuid oma soovist saab teada anda siin. Loodan, et selle vastu on huvi nii Eesti tarbijatel kui ka elektri tootjatel ja tarnijatel, kuna see on üks viis, kuidas saame kõik koos liikuda aina suurema taastuvenergia osakaalu poole, sealjuures arvestades ka muid loodus- ja keskkonnakaitse aspekte.

EKOenergiast lähemalt

21. novembril korraldab Eestimaa Looduse Fond Tallinnas seminari “Keskkonnasõbralik energeetika – kas tarbijal on valikut?”, mis keskendub looduskaitse ja taastuvenergia teemadele. Sellele järgneb EKOenergia kontaktiseminar, kus kuuleb ja saab arutleda EKOenergia märgise teemal. Seminaridele on oodatud kõik huvilised!

Täpsemat infot leiab:  elfond.ee

EKOenergia kohta saab lähemalt lugeda www.ekoenergy.org/et

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta