Toidupoes tuleb käia tihti ning enamasti on sealt ostetu koju toomiseks vaja kotti. Millist neist siis eelistada, kui tahaks hoolida nii keskkonnast kui oma kukrust – kile-, paber- või riidekotti? Kotti valides tasub jälgida selle vastupidavust, elutsüklit, rahalist kulukust ja korduvkasutuse võimalust.

Vastupidavamaid asju on kasulikum osta

Ma pole nii rikas, et osta odavaid asju, kõlab tuntud ütlus. Pikaealise toote eelistamine lühiealisele on alati ökoloogilisem, kirjutab portaal Novaator. Kuigi näiteks kvaliteetsete kingade tootmisele kulub rohkem loodusvarasid, on neid vastupidavust arvestades siiski kasulikum osta. Kui jagada tootmiskulud ühe kasutusaasta kohta, siis kulub lühiealisele kingapaarile 7,3kg ja kvaliteetsele paarile 3,9kg tahkeid loodusvarasid. Iga kasutuskorra kohta kulub paberkotile 630g ja kilekotile umbes 70g taastumatuid loodusvarasid. Riidest poekoti valmistamiseks kulub aga ainult 6g taastumatuid loodusvarasid kasutuskorra kohta.

Kõige keskkonnasõbralikum on vältida iga kord poes käies kilekoti ostmist ja tuua ostud koju riidekotis, kuna sellel on paber- ja kilekoti ees mitmeid eeliseid. Riidekotte toodetakse linast või puuvillast, mis on taastuvad loodusvarad ning riidekott on ka pikema elueaga ja seda on lihtne pesta. Riidest kotti saab kasutada keskmiselt 500 korda, kilekotte kasutame enamasti vaid korra.

Novaatori refereeritud The Independenti artikli andmetel on kilekoti tootmine siiani energiakulult küll kõige tõhusam, kuid plastkott on kujunenud reostusprobleemi sümboliks. Novaatori andmetel jõuab igal aastal toodetud plastidest umbes kümnendik lõpuks merre. Maailmameredes ujuvast prügist 90 protsenti moodustavad plast ja kilekotid. Ja prügiga on kaetud umbes 40 protsenti maailmamerest.

Maailma suurim prügimägi seilab Vaikses ookeanis. See on 680 000 ruutkilomeetrit suur ehk suurem kui Prantsusmaa. Prügisaarel loksub miljoneid tonne prügi, enamasti just plast ja kilekotid. Enamus meres hulpivast prahist ei ole pärit laevadelt – 80 protsenti sellest pärineb kaldalt.

Plastide peamine probleem on see, et need ei ole biolagunevad. Neist ei suuda lahti saada ükski looduslik protsess. Biolagunemise asemel tabab plaste hoopis fotodegradatsioon – suuremad esemed lagunevad aina väiksemateks tükikesteks, kuid polümeerstruktuurid püsivad endiselt alles.

Portaali Killerkott.org andmetel tapavad kilekotid vabas looduses igal aastal kokku umbes miljon lindu-looma: vaalu, hülgeid, delfiine, kilpkonni jpt. Maismaal kannatavad linnud ja imetajad.

Kilekottide jäägid ohustavad linde ja loomi

Vette sattunud kilekotid, purkide kilest kooshoidmisrõngad, kilepaelad jne on loomadele väga ohtlikud. Linnud, kalad ja hülged peavad kileosakesi planktoniks (maailma meredes on paiku, kus plasti on vees rohkem kui planktonit!) või muuks toiduks, neelavad prahti ning see ummistab või vigastab nende seedeelundeid. Kui kile takerdub linnu noka külge, võib lind nälga surra. Plastid võivad jääda looma makku, täites selle ja tekitades sooltesse haavandeid, mille tõttu loom sureb aeglaselt ja piinarikkalt. Kuival maal söövad loomad toidu järele lõhnavaid kilekotte. Toiduahela kaudu on kilekottidel oht sattuda tagasi ka inimeste toidulauale. Tänapäeva inimese organismis on umbes 100 sellist sünteetilist keemilist ühendit, mida 50 aastat tagasi seal veel ei olnud.

Seepärast ei tohi kilekotte visata olmeprügi hulka, vaid need tuleks viia pakendikonteinerisse. Plastkotte tehakse naftast, mis on taastumatu tooraine. Täpsemalt tehakse kilekotte naftatootmise kõrvalproduktina rafineerimise jääkidest ning kilekottidele kulub 4% kogu maailma naftast. Suurim energiakulu kilekoti juures on elektrienergia, mis kulub tootmisprotsessi käigus. Kilekottide valmistamiseks on vaja naftat kuumutada ligi 400°C juures, et eraldada erinevad komponendid.

Plastkotte on küll soodne toota, kuid ümber töödelda ei ole neid tõhus. Raske on teha uut kilekotti vanast kilekotist. Et plastmaterjali saaks ümber töödelda, peab see olema puhastatud. Plasti on keeruline ümber töödelda ning ümbertöötlemisega langeb selle kvaliteet. Kuna ümbertöödeldud plast on võrreldes esmasest toormest toodetuga kallis, on sellele ka raske turgu leida.

Tavaliste kilekottide kõrval toodetakse ka biolagunevaid kilekotte, kuid teadlaste sõnul ei ole täielikult lagunevat kilet siiski võimalik toota. Biolagunevad kilekotid on enamasti tehtud toiduainetest. See aga ei ole tänapäevases maailmas, kus paljudes maades on probleemiks nälg, pikaajaline ega jätkusuutlik lahendus. Toidu ja põllumajandusmaa kulutamine lühikese eaga pakendite peale on üsna raiskav tegevus. Tihti on biolagunevad kilekotid ka nõrgemad ja kallimad.

Ent kui kilekott on nii keskkonnakahjulik, siis kuidas on lood paberkotiga? Paraku on uskumus, et paberkott on parem kui kilekott, tegelikult müüt. Kumbki neist kottidest ei ole hea valik, sest mõlemad kulutavad palju energiat. Paber- ja kilekoti plusside ja miinuste tase on üsna võrdne.

Paberkott kulutab rohkem energiat kui kilekott

Paberkoti tootmiseks kulub üle nelja korra rohkem energiat kui plastkoti tootmiseks. Suurem osa paberist tehakse puidust saadavast tselluloosikiust, mis on küll taastuv, kuid mida kulub uskumatult palju. Seega on paberkottide tootmise kahju metsadele ja elusloodusele tohutu. Paberkoti valmimise teekond on pikk ning paberit ja paberkotte tootvad tööstused on suured ja koormavad keskkonda.

Paberkoti valmistamiseks kulub nii keemilist, elektri- kui ka fossiilkütustel põhinevat energiat. Sageli valmistatakse ja turustatakse paberkotid erinevates riikides ning lisanduvad transpordikulud.

Pärast kasutamist tuleb paberkott tagastada vanapaberina või kirjadeta pruuni paberkoti saab ka kompostida. Paber kõduneb paari kuuga. Kui visata aga paberkott tavalisse prügikasti, siis kõduneb see alles aastate jooksul ega too sedagi kasu, mis oleks sündinud komposti kasutamise teel. Paber ja papp tekitavad prügilasse sattudes ka metaani, mis on 20 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO₂.

Paberi ümbertöötlemisel kulub vanapaberist valge taaskasutatud paberi saamiseks palju kemikaale ja vett. Siiski säästab iga tonn ümbertöödeldud paberit 17 looduslikust metsast pärit puud, 3000-4000 kW elektrienergiat (keskmise suurusega eramaja aastane energiatarve) ja 30 m³ vett ning 27 kg ehk 95% paberi tootmisel tekkivatest õhuheitmetest jääb tekitamata.

Kokkuvõtlikult kulutab plastkott oma elutsükli jooksul vähem energiat kui paberkott ja temast tulenev kasvuhoonegaaside emissioon on samuti väiksem kui paberkotil. Samuti tekitavad plastkotid viis korda vähem tahkeid jäätmeid ja 17 korda vähem vedelaid jäätmeid kui paberkotid. Paberkottidele annavad aga plusse paremad taaskasutusvõimalused. Kuid nagu öeldud, kulutavad mõlemad palju energiat ja materjali ning seepärast ei ole poekotiks riidekotist parem neist kumbki.

Hinnavõrdlus

• Riidekott maksab 1-4 eurot. Kasutame seda umbes 500 korda ning koti ühe kasutuskorra hinnaks tuleb 0,01-0,1 eurosenti.

• Kilekott maksab 5-15 eurosenti ning enamasti kasutame seda korra. Ostes 500 kilekotti, oleme maksnud 25-75 eurot. Seega tasub kilekotte kasutada kindlasti rohkem kui korra.

• Lihtsamad paberkotid maksavad 25eurosenti kuni 1,5eurot ning neidki kasutame enamasti vaid korra. Ostes 500 paberkotti, oleme maksnud 125-750 eurot.

Tasub teada!

• Kilekoti keskmine kasutusiga kestab vaid minuteid ja aastas kasutab üks inimene keskmiselt 300 kilekotti.

• Maailmas võetakse igas minutis kasutusele umbes miljon uut kilekotti. Taaskasutusse läheb neist alla ühe protsendi. Eestlased soetavad aastas ligi 700 miljonit kilekotti, korduvkasutatakse neist vaid murdosa. Hiinas kasutatakse päevas kolm miljardit kilekotti. Keskmine USA pere kasutab aastas 1460 kilekotti, korduvalt kasutatakse USA-s alla ühe protsendi kilekottidest.

• Kilekott laguneb looduses tuhat aastat, osa merre sattunud kilest ei pruugi kunagi laguneda.

• Mitmetes maades on kilekottidele kehtestatud maks või on kotid sootuks keelatud, nt Iirimaa, Iisrael, Kanada, Lääne-India, Botswana, Keenia, Tansaania, Lõuna-Aafrika, Taiwan, Singapur jt on seadnud piirangud kilekottide kasutamisele jaekaubanduses. Iirimaal kasutati 2002. aastal poeskäimisel 1,2 miljardit plastikkotti, mis teeb üle 300 koti aastas elaniku kohta. Kui kehtestati maks 0,15 €/kott, langes plastkottide kasutus kolme kuuga 90%.

• Kilekottide taaskasutus on palju kulukam kui uute kilekottide tootmine.

• 8,7 kilekoti tootmiseks kuluvast naftast toodetud bensiiniga saaks auto sõita terve kilomeetri.

• Kui peate siiski ostma kilekotte, püüdke neid vähemalt korduvalt kasutada. Plastkotte saab kasutada ka prügikottidena. Ainult sellepärast aga kilekotte siiski osta ei tasu, kuna spetsiaalseid prügikotte on kasulikum osta. Nii saab kokku hoida raha, kasutatud trükivärvi ja ka tootmisjääkide arvelt (nt sangade tekitamine kilekottidele on suur raiskamine).

• Plastmaterjalide ja kilekottide valmistamiseks kasutatakse ligi 4% maailma naftatoodangust. Kui kõiki toodetavaid plastpakendid (kilekotid, plastpudelid jne) ei visataks segaprügisse, vaid saadetaks korduvkasutusse, hoiaks me kokku ligi 30% maailma naftakasutusest ning vähendaksime oluliselt kasvuhoonegaaside teket.

• Poes ei pea laskma iga asja eraldi kilekotti pakkida, ütle ei kilekotile, kui väiksem ost mahub juba kaasas olevasse kotti. Aedviljade ostmiseks saab väikese kilekoti ise kaasa võtta. Erinevad puu-, juur- ja köögiviljad võib ka eraldi kaaluda ja siis ühte kotti pista.

• Mustaks läinud kilekotti ei pea kohe ära viskama, seda saab väga lihtsalt pesta.

• Riidekoti kaasas kandmisest tasub kujundada harjumus. Kandke riidest poekotti käekotis või taskus. Kui olete ostetud kraami kotist välja ladunud, pange kott taskusse või käekotti tagasi. Või siis hoidke kotti ukse lähedal või autos, et märkaksite seda poodi minnes kaasa võtta.

• Kõike seda tehes ei muuda küll maailma, kuid muutused algavad väikestest valikutest ja nii saad anda oma väikese panuse ja eeskuju. Tänapäeval on kilekotte keeruline vältida, kuid seda, palju kilet igaüks meist loodusesse tagasi saadab, saame küll ise vähendada.

Artikkel ilmus Bioneeri tasuta e-õppes. Bioneeri Intelligentse Egoismi e-õpe saab teoks tänu Keskkonnainvesteeringute Keskusele.