Selline mõte tuli, kui ma mõtlesin meie kui eestlaste elu-olu ja tegemiste peale. Toon siin teemat iseloomustama värske näite meie meediastaari Anu Saagimi aastalõpu intervjuust, kus ta ütles muu hulgas, et teda ajab tegelikult iiveldama (või oksele) meie igapäevane ökotamine.

Tegelikult võib tal igati õigus olla nii väita. Tunnen ise praegu sedasama. "Ökotamine" käib ju meil nii söögi alla kui söögi peale. Kõik, mis me mõtleme, ütleme ja teeme, on aina ja alati "öko-põhine," alates ja lõpetades meie endi kui meie armsa Eesti riigi „ökoloogilise jalajäljega.“

Tegelikkus on aga lausa kilplaslik. Et teeme algul majale katuse, siis seina ja lõpuks ka vundamendi. Või kanname sõelaga vett. Või soustime oma looduse ära ja siis hakkame, soovitavalt ikka eurorahaga, seda loodust taas „parandama“.

Järgmine näide on aastast 2012, täpsemalt 25. juunist, ühest Vikerraadio loodus(kaitse)teemalisest saatest, kus magistrikraadi kaitsev konnakotkaste uurija ütles, et kotkaste elupaigad kaovad koos metsade kadumisega.

Linnud on hakanud pesitsema inimasustuse lähedal.  Neid linde on näha, kui nad lendavad niitvate traktorite järel koos toonekurgedega.

Mida sellest lühikesest väitest järeldada. Järeldusi ei ole tehtud ega tule isegi 4 aastat hiljem. Kui linnud lendavad niitvate traktorite järel, siis traktorid niidavad põllul reeglina ringikujuliselt ja väikeulukitel ja pisiloomadel, samuti toituvatel ja pesitsevatel lindudel, pole võimalik põgeneda niiduki eest mujale, kui keskpõrandale kokku, kus neist saab elav hakkliha.

Siin saavad maiustada kõik, kes jaole saavad. Teema on aktuaalne juba nõukogude ajast, aga pole teps populaarne meie suurt võimu omava keskkonnakaitse aparaadi jaoks. Samuti ei näi siin sõnaõigust omavat looduskaitse või polegi neil muud huvitatust kui kusagil oma nišikes nukerdada.

Milleks siis kulutatakse kõrgelt haritavate inimeste kallist aega ja raha mõttetute teemade uurimiseks. Teema on, järeldus ka, aga see ei huvita küll mitte kedagi. Absoluutselt. Aga mida siis teha? Siin pole vaja magistrikraadi, et meie otsuste tegijad, kes toodavad järjest juurde käske, keelde, piiranguid ja regulatsioone, need otsuste tegijad kehtestaksid väga lihtsa korra, mis ei maksaks midagi põlluharijale.

Tõesti-tõesti!, võib-olla maksaks otsuste tegijatele endile natukene lisa(palga)raha loodussäästliku niitmise reegli kehtestamine.

Heina tuleb niita või vilja koristada nii, et niitmine algab põllu keskelt ja lõpeb põllu äärtes. Siin pole midagi uut. Kehtestatud kord paneks traktoristi kindlasti mõtlema ka looduse ja keskkonna peale selle kõrval, et kogu aeg hõljub silma ees rahanumber „ökomaks“ ja kasumlikumaks tootmiseks .

Teine teema, mis sama magistritööst väitest välja jookseb, on metsade kadumine. Ka see väide on 4 aastat vana. Nüüd on siis meie riigi otsuste tegijad jõudnud sihtpunkti, kus eestis hakatakse elektrit tootma puitu põletades. Auvere elektrijaam alustaks seda tööd. Põhjendades otsust sellega, et põlevkivi on loodust raiskav ja puit on „öko“.

Olen arvamusel, et meie metsade hävitamine on ülimalt barbaarne ettevõtmine. Aga eks seda lobitööd ole ju siiamaani jõudmiseks ka juba aastaid väga usinasti tehtud. Samal ajal on huvitav märkida, et Eestis ei ole mitte vähendatud põlevkivi kaevandamise mahtu, otse vastupidi, seda mahtu on hoopis suurendatud! 

Metsade hävitamine on omaette teema, aga kui seda „Ökotamist“ lihtsalt kirjeldada, siis minul, kes ma olen elanud oma elu metsade keskel, on kurb ja valus vaadata, kui Eesti mets nii lihtsalt maa pealt maha kooritakse nagu vill lamba seljast, ikka tükk tüki järel. Asemele tuleb võsa, mille kohta linnamees teab, et see on mets.

Eesti Energia tahab, meie riigiisade heakskiidul, nähtavasti veel seda tulevast „rohelist“ energiat Eestist välja müüa. Tundub, et me oleme nii rikkad. Ning hakkame seda „rikkust“ ka Eestist välja jagama. Tahan siin teema arenduseks öelda, et„roheline“ energia, mille eest ka maksumaksja juba praegu maksab taastuvenergia tasu, ei ole mitte sugugi nii roheline, nagu tahetakse seda paista lasta.

Kokkuvõttes on see ikka väga must energia, mis sealt Narvast tulema hakkab. Hea muidugi, kui ei hakkaks. See ei ole enam naljakas, kui me lisaks sellele, et Eesti Energiale voolu läbi traatide koju kätte toimetamise kinni maksame, hakkame varsti kinni maksma ka elektri tooraine veokitega Narva kohale toimetamise.

Elektritootja ei tee seda tasuta, oma kasumi arvelt ning keegi peab selle ju kinni maksma. Loomulikult elektri tarbija. Kurb, kui üle Eesti hakkavad varsti õhumüüjad Narva poole vurama, lastiks hakkepuit.

Selgituseks, hake sisaldab suures osas õhku. Illusiooni tekitajaks on teede ääres lösutavad oksakuhjad. Et panna meid uskuma, et põletatakse vaid oksi ja väga väheväärtuslikku puitu.

See ei ole nii. Usun, et paljud meist on teinud lõket ja põletanud oksi. Me teame, kui kiiresti oksad tuhaks põlevad. Kui tahame, et lõke ei kustuks, peame ikka kasutame halge või jämedamat puitu. 

Ega siis elektri tootmisel ei põle oksad kuidagi aeglasemalt või ei ole suurema kütteväärtusega. Puit on ikkagi see, mis läheb katlasse praegu ja ka edaspidi. See väide, et palke ei aeta hakkena ahju, ei päde.

Elektrijaamad on ise kunagi teatanud, et neil on laos piisav puiduvaru, ajal, kus neil ei lubatud puitu vabalt kasutada. Peatun lühidalt sellel, kui „öko“ on puiduhakke tee metsast elektri(jaama)ni. Kas keegi on arvestanud, kui kallis on puidu ülestöötamine?

Mis maksab harvestri küte, puidu väljavedaja ja puidu purustaja küte, haket Auverre viivate veokite küte? Kui palju me peame enne fossiilset kütust ehk musta energiat põletama selleks, et hakata tootma niiöelda rohelist energiat. Kas saadava puidu kütteväärtus üldse ületab kõikide masinate ja veokite tööks kulutatud energiat?

Kui palju Eesti maksumaksja raha läheb meie teede remondiks? Teid lõhuvad metsamasinad kõvasti juba praegu: nii metsa ülestöötajad ise kui ka puitu vedavad raskeveokid. Edaspidi siis ka üle Eesti Narva haket vedavate suurveokite armee. Pole erilist mõtet pikemalt peatuda meie kohalikel metsateedel, millest paljud on saanud juba lausa igipõliseks mülkas.

Sest keda see huvitab? Ei kedagi. Haket peab olema ju ülisuurtes kogustes, kuna ta sisaldab palju õhku. Seega on vaja pidevat vedu, palju veokeid. Ja kütuse vool peab olema pidev, katkematu, kuna elektri tootmine ei katke hetkekski. Kauaks meie metsa jätkub? 

Minu nägemuse kohaselt on Eestis juba niigi rohkesti nii puitbriketi- kui ka pelletitehaseid, mille toodang läheb Eestist välja ja väidetavalt „kasvatab meie majandust.“ Lisaks on tekkinud ja kasvab kogu aeg ka puiduhakkepõhine soojatootmine Eesti katlamajades. Mul tuleb hirm, kui mõtlen, et ehk on niiviisi väga varsti järg ka fosforiidi käes, mis võiks „meie majandust edendada.“

Mõtlen meie maavara turba peale, mis on juba „meie majandust niipalju edendanud.“ Hetkel müüakse Eesti turvast meie oma inimestele hirmkalli hinnaga. Lisaks on müüdava turba kvaliteet väga kehv, olen aiapidajana saanud turba või turbamulla pähe osta aiandusäridest mingit oksa- ja rämpsusegust ollust, mis vaid üksnes meenutab veel turvast. 

Masinate kulu. Näen ise, kuidas ka harvestrid vajavad remonti, samuti suured puidu väljaveo traktorid. Kas keegi teab, mis maksab üks harvester? Mis maksab rekka? Mis maksab üks puidupurustaja? Mis on nende masinate ökoloogiline jalajälg? Kas keegi teab, mis maksab harvestri kui ülikalli masina üks töötund?

Tavaline maamees, väikese metsa omanik, kui ta pole just püstirikas suurtalunik, ei saa omale lubada sellist luksust, et lasta oma metsa harvestriga üles töötada. Lisaks võtab riik iga euro pealt, mis metsamüük sisse toob, tulumaksu.

Metsa hind tuleb nii odav, et seda ei tasu teha. Miks nii on kujunenud või kujundatud, ei tea. Samas on maa- ja metsaomanikul oma koormised ja kulud. Maksta tuleb maamaks, samuti hüpoteek. Makse ei saa maksmata jätta. 

Kuna toimub järjepidev ulatuslik lageraie, siis on iga tormi järel metsades suured tormimurrud. Meil ei tunta enam sellist raiet nagu harvendus-, puhastus-, valgustusraie. Mis siis üle jääb? Kas selleks, et oma metsast natukenegi tulu saada, tulebki siis ühel väikemetsaomanikul lasta oma metsakene lihtsalt ära hakkida? Odava raha eest. Näib nii. 

Elektrijaam, kui selline, vajab puitu pidevalt, vahetpidamata. Kui see pidev puiduvoog peaks algama, kui kauaks seda jätkub? Kui asjatundjad väidavad, et mets kaob, siis Eesti majandusmudeli järgi kasvab Eestis mets kui rukis. Kui mets maha võtta, siis tuleb asemele võsa.

Eriti intensiivne on võsa kasv, kui metsa võetakse maha valel ajal. Ah, et mis see veel on, et valel ajal? Kui mets maha võtta kevadel, kui mahlad liiguvad ja on veel noore kuu aeg, siis tõesti, viskab võsa üles õige ruttu. Vanasti....kuigi vanasti...oli jah, rohi rohelisem ja taevas sinisem...siis vanasti tehti metsa talvel, mitte ei kooritud metsa nagu lamba seljast villa, aastaringselt.

Lammastki pügatakse vaid kord aastas. Suure tõenäosusega ongi meie armas Eesti juba saanudki võsariigiks ehk võsastunud maaks. Meie metsaseadus loeb nüüd alles kolme näpu jämedust puud ka juba päris metsapuuks. Kurbloolisus on see, et kui meie mets muutub võsaks, siis sellega elektrijaama enam ei küta. Tõsi, on veel alles turvast, mida lubatakse elektriks põletada. Täies ilus on meil veel püsti Riigimets, mida senini turistidele näidatakse, tõendamaks, kui ilus ja metsarikas meie armas Eesti on. Mets on ju rahvuslik rikkus.

Veel nüansse. Hakkpuitu toodetakse Eestis juba ammu. Ja veetakse välja ka.. Kunagi veeres Eestist välja ümarpuit. Nüüd läheb kaubaks ka hake. Huvitav on see, et veetakse seda Soome ja Rootsi, mis on ise suured metsarikkad maad. Tunnen igati kadedust mõistuse kohalolu pärast selles suhtes, et on riike, kes oskavad oma metsa hoida ja kaitsta.

Koos metsaga kaitstakse ka looduskeskkonda ja inimese olemasolu. Kõige lõpetuseks viitan uuesti sellele, millele viitas magistrikraadi kaitsev teadur neli aastat tagasi. Osundan:“...kotkaste elupaigad kaovad koos metsade kadumisega.“ Seega, metsade kadumine pole minu kujutelm ega luul, seda on ka targemad ja haritumad selgesti sedastanud.

Miks me ei suuda endale teadvustada, et koos metsaga kaovad Meie Kodust, Maalt, metsa oma koduks pidavad teised elusolendid, nagu näiteks kotkad. Tegelikult nad ei kao. Inimene hävitab nad. Julmalt. Mis siin siis on? Ahnus? Raha ruulib? Ma arvan, et siin on tegu rumalusega.

Kui me nüüd hakkame piltlikult öeldes eesti metsa täiega maha koorima ja ahju ajama siis... No, eks Eesti Energial ole ju ka pehmelt öeldes kõhe, ikkagi suured võlad...millest ei räägita...pole kombeks...kuigi teadaolevalt on seesama elekter, mille koju toimetamine maksab juba rohkem, kui toode ise, ka juba ette võlga, nagu võla katteks või nii...

Eks pea siis ka Eesti Energia pingutama...kellegi püksirihma. Kui me Eesti metsa lihtsalt ahju ajame, kuhu see mets siis muidu väidetavalt kaob, hävitame me oma fauna väljaspool looduskaitsealasid. Kas me seda ikka tahame? Paistab küll.

Mõtlen ikka praeguste ja ka eelmiste talvede külmade pakaseliste talveööde peale, kus harvester öösiti tulede valgel toimetab. Masin ju kallis, vaja tasa teenida, ei see või niisama seista. Aga see häirib metsloomi, hukkuvad talveunne jäänud mägrad, karud. Need loomad lahkuvad oma pesast ja on surmale määratud.

Kõik loomad, kes asustavad mingit metsamassiivi, mis paljaks kooritakse, kas lahkuvad või hukkuvad. Kui palju elusolendeid sodiks tallatakse, pole teada. Alles äsja lõpetati siinsamas üks lank, kus toimus paar nädalat ööpäevaringset metsa langetamist, seejärel veel nädal puude väljaveoks. Kui küsisin, et mis te oma metsamaterjaliga teete, oli vastus lühike: „Läheb hakkeks“.

Praegu käib töö teisel langil. Juba kolmandat nädalat. Ka pimedas, tulede valgel, sest on jaanuar, kus päev lühike. Olen pidanud juba pikka aega kuulama aastaringset harvestrite müra. Eriti kurb on seda kuulata ajal, kui on kevad, lindude pesitsemise aeg, loomade ja looduse uuele elule ärkamise aeg.

Eks sinna „looja karja“ lähevad siis ka linnupesad koos poegadega, täpselt samadel alustel, kui reguleerimata heinaniitmise ja viljavõtmise ajal. Kus siin algab ökonoomne ja lõpeb ökoloogine, need mõisted on meil vist ühetähenduslikud. Neist mõistetest ei ole ettevõtjad siiani aru saanud.

Tõepoolest, mulle hakkabki Anu Saagim tunduma üha sümpaatsemana ja kogunisti väga targa naisena. Temale on see võimalus antud ja ta kasutab seda, et öelda, mida asjast arvab. Tõesti, mind ajab see ökotamine oksele.

Sarnased artiklid